Kui surmav oleks maavälist päritolu bakter inimesele?

Kas bakterid teistelt planeetidelt ohustavad inimesi? Vastus võib üllatada.

Tõenäosus, et kokkupuude maavälist päritolu bakterioloogilise organismiga võiks inimese tappa, võrdub nulliga. Just nimelt — see pole mitte väga-väga ebatõenäoline, vaid suisa võimatu.

Nakatamine eeldab haakumist rünnatava raku pinnaga. Nii bakterid kui ka viirused haagivad end inimrakkude külge selliste valkudega, mis tunnevad ära inimorganismi-omaseid valke ja süsivesikuid.

Nende ehitus on esmapilgul suvaline. Valkude ehituslikke permutatsioone, mis võiksid hüpoteetiliselt olemas olla ja toimida sama hästi, on peaaegu lõputu hulk. Looduses esineb neid aga vaid ühel kujul.

Tõenäosus, et maavälist päritolu bakteril oleks arenenud „võti“ täpselt selle valgulise „luku“ muukimiseks, on mõõtmatult väike.

Isegi kui kujuteldav tulnuk-bakter suudaks end maist päritolu raku pinna külge haakida, ei tähendaks see veel nakatamist.

Nakkuslikud bakterid eritavad kõikvõimalikke toksiine ja virulentsusfaktoreid. Need molekulid seonduvad vaid spetsiifiliste inimvalkudega, blokeerides või modifitseerides nende tegevust moel, mis lagundavad rakke ja kudesid ning toodavad toitu kahjulikele bakteritele.

Sellistel sihtvalkudel on jällegi väga juhuslik ehitus. Valgud on kujunenud miljardite aastate pikkuse evolutsiooni vältel ning nende täpne struktuur — nagu tegelikult nende olemasolugi — pole olnud mitte kuidagi prognoositavad.

Tõenäosus, et võõralt planeedilt pärineval bakteril on juhuslikult arenenud samasugused toksiinid, mis ründavad samu valgulisi sihtmärke, on kujuteldamatult väike.

Bakteriliike on Maal vähemalt miljoneid, kui mitte miljardeid. Inimesele potentsiaalselt ohtlike liikide osakaal nende hulgas on väga väike — selliseid leidub vaid mõnisada. Ning ainult mõnikümmend bakterioloogilist patogeeni suudavad nakatada muidu terveid inimesi.

Need bakterid on meiega kõrvuti eksisteerinud aastamiljoneid, arenenud meiega käsikäes ning saanud põhjalikult tuttavaks valkudega meie rakkude pinnal ja meie immuunsüsteemiga.

See informatsioon on „kirjutatud“ nende bakterite genoomi sisse; see on nagu nende ja meie pika ühise ajaloo geneetiline päevaraamat. Taolist raamatut ei oleks võimalik kirjutada „tulnukate keeles“.

Tõenäosus, et mujal kosmoses arenenud bakterid võiksid inimestel haiguseid esile kutsuda, on sama suur kui tõenäosus, et mujal kosmoses võib-olla eksisteerivate arukate eluvormide emakeel on eesti keel. See lihtsalt pole võimalik.