Uuringu käigus analüüsiti 40 000 last, kelle vanem või vanemad perioodil 1997-2004 olid kandnud vanglakaristust. Selleks, et saada objektiivseid hinnanguid võrreldi saadud tulemusi 130 000 lapse andmetega, kelle vanematele oli ka sel perioodil karistus mõistetud, aga reaalset vanglakaristust polnud nad kandnud.

Selgus, et lapsed, kelle vanemad mõisteti vanglasse, panid teismeeas sagedamini probleemsed ja kriminaalse käitumisega. Võrreldes lastega, kelle vanemaid ei kandnud vanglakaristust, olid neil põhikooli hinded kehvemad ja keskkooli lõpetamiseni jõudsid nad harvem. Tõenäosus, et nad leidsid omale noore täiskasvanuna töökoha oli 37 protsenti väiksem.

Uuringus analüüsiti peresid, kus lapsed olid vanemliku karistuse määramise ajal 3–14-aastased. Kõige rängemalt said kannatada sotsiaalmajanduslikult kõige haavatavamates peredes kasvavad lapsed. Pisut paremates oludes kasvavaid lapsi vanema vanglakaristus mõjutas, aga mitte nii drastiliselt. Perede haavatavust mõõdetakse kaalutud indeksi abil, mis põhineb haridustasemel, tööhõives, kriminaalses ajaloos ning uimastite või alkoholi kuritarvitamisel.

"Kõik need lapsed on pärit haavatavatest perekondadest, kuid meie tulemused viitavad sellele, et kõige haavatavamatest peredest pärit lapsed saavad vanema vangi langemise korral eriti suuri traumasid," ütles Hans Grönqvist, üks uuringu läbiviijatest.

Enamikke uuritud vanematest süüdistati teatud tüüpi kuriteo toimepanemises, mis mõnikord viis vangistuseni, mõnikord mitte. Määratud vanglakaristused olid lühiajalised, seetõttu ei saa tulemusi üldistada ja võrrelda nende laste vanematega, kes on sooritanud väga raskeid kuritegusid ning kandnud selle eest pikka vanglakaristust.