Ehkki see, kui kaua keegi suudab toidu ja veeta elus püsida, varieerub suuresti vastavalt konkreetsele olukorrale, paistab, et kui inimese organism ei saa vett (k.a toidust), saabub surm keskeltläbi 14 päeva jooksul.
Taoline tulemus toetub tähelepanekutele surmavalt haigete või eluõhtu-hoolduses viibivate patsientide kohta, kes on soovinud elutegevuse välisest toetamisest loobuda ja kellel lastakse aeglaselt surra.
Paljudel sellistel puhkudel on patsiendid olnud voodihaige või koomas, mis tähendab, et nende vedeliku- ja kalorivajadus oli tõenäoliselt vähenenud miinimumini. Seega võib 14 päeva pidada toidu ja veeta eluspüsimise aja heaks umbkaudseks ülempiiriks.
Kuna surmahaiged ja koomapatsiendid on toitainete ja veega varustamise katkemise ajal reeglina juba sellises seisundis, võivad nende kehad püsida elus kauem kui õnnetul keskmisel inimesel, kes äärmuslikus olukorras ette hoiatamata elus püsimiseks vajaliku toiduse kaotab. Taolises situatsioonis ei pruugi inimene elada kauem kui kolm-neli päeva.
Inimene peaks kauem vastu, kui saaks midagi süüa, sest paljud toiduained sisaldavad üsna ohtralt vett, mille järele on hättasattunu vajadus kõige suurem. Kas iseenda kehaosade söömisest võiks sellises olukorras kasu olla?
Ehkki kehaosad on söödavad ja sisaldavad vett, tuleb silmas pidada, et see vesi oli niikuinii juba organismi sees. Seetõttu pole mõne enda kehaosa söömisest taolises situatsioonis suuremat kasu, välja arvatud juhul kui see on õnnetuse käigus kehast juba lahutatud ning kannatanu üritab ära kasutada kõike, mida vähegi kasutada annab.
Kuid oletagem, et sellel õnnetusse sattunud keskmisel inimesel on piiramatu juurdepääs mageveele. Nüüd on tal vaja vaid toitu, millest inimkeha sõna otseses mõttes ju koosnebki. 1,75 meetrit pikk, 89 kilo kaaluv keskmine inimene sisaldab Brightoni ülikooli doktori James Cole’i kalkulatsioonide kohaselt tõenäoliselt umbes 80 000 kalorit (kuigi see näitaja võib konkreetse isiku puhul olla oluliselt suurem või väiksem).
Keskmise inimese üks jalg sisaldab 7000–8000 kalorit (millest piisab normaalselt toitudes u kolmeks ja pooleks päevaks), käsi u 2000 kalorit (millest saaks toituda veel ühe lisapäeva).
Kuna teist kätt on tarvis lõikuste sooritamiseks, toiduvalmistamiseks, söömiseks jne, oletame, et too keskmine inimene, kes nüüd on lisaks asjatundlik kirurg, kõrvaldab endalt ühe kopsu, ühe neeru, 70% maksast, sapipõie, ussripiku, põrna ja munandid — kõik elundid, mille võib korrektse lõikusega kehast eemaldada ilma, et inimene sureks.
Teadaolevate suuruste põhjal ning vajadusel keskmise inimese kalorihulka sarnaste elunditega loomade kaloraažiga asendades võib väita, et kõik need elundid kokku sisaldavad keskeltläbi 3000 kalorit.
Kui amputeeritud jäsemetest eemaldada veel ka kondid ja neid vees keeta, valmib midagi kondipuljongi-sarnast (mis sisaldab u 130 kalorit liitri kohta). Kolmest kilost kontidest saab ligi neli liitrit kondipuljongit. Kirjeldatud juhul saame kokku viis ja pool liitrit inimkondipuljongit (u 900 kalorit).
Tõeliselt leidlik keskmine inimene ei piirduks vaid jäsemete, elundite ja luudega. Ükski põhjalik teaduslik uuring ei ütle täie kindlusega, milline on inimväljaheidete kalorisisaldus, kuid mõnede uuringute põhjal, mis inimrooja kaloraaži uurinud on, nagu ka märksa arvukamate uuringute põhjal, milles on analüüsitud hiirte väljaheidete kalorisisaldust, võib järeldada, et roojaga väljutatakse keskeltläbi 10% varem sisse söödud kaloritest (ehkki see protsent sõltub olulisel määral paljudest teguritest).
Niisiis, kui too fiktiivne keskmine inimene on toitumiseks eemaldanud kõik väljaulatuvad kehaosad peale ühe käe ning söönud ära oma väljaheited, saab ta kokku u 20 000–22 000 kalorit ehk korraliku kümne päeva toiduvaru. Kehaliikmete eemaldamine tähendab ka, et järelejäänud organismi vajaduste rahuldamiseks võiks piisata väiksemast kalorihulgast, mis tähendab, et sellisest toidusest võib jätkuda veidi kauemakski.
Mõistagi tähendaks iseenda tükeldamine tegelikus maailmas ränki kahjustusi organismile, nakkusohu hüppelist kasvu ja verekaotust (mis vähendab organismi vedelikusisaldust) ning esitaks üldse kehale elus püsimiseks täiendavaid nõudmisi — traumeeritud organismi toitainevajadus on nimelt oluliselt suurem kui vigastamata inimesel.
Lisaks tuleks meeles pidada, et organism on ise väga osav tõhusalt kasutama mitmesugustesse kehapiirkondadesse, eriti rasvkoesse, lihastesse ja väiksemal määral luudesse talletatud energiat. Ehkki inimkeha sisaldab küll hulgaliselt kasulikke kaloreid, mida teoreetiliselt võiks manustada süües, tuleb välja, et ka ilma jäsemeid küljest saagimata saab organism iseenda n-ö ärasöömisega suurepäraselt hakkama.
