Tuumaenergia pooldajate üks reklaamlauseid on CO2-vaba tootmine. Samas lauses ei esitata aga mitte kunagi fakti, et umbes neli protsenti tekkivatest ohtlikest jäätmetest ei ole töödeldavad ning tuleb matta turvaliselt aastasadadeks, kirjutab Ärileht.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium on arvutanud, et Eesti vajaduste jaoks oleks mõistlik 600-700 MW võim­susega jaam - mis on nii väike, et selle jaoks tundub ühe miljardeid kroone nõudva hoidla rajamine isegi kahjulik. Valikud kütusejääkide välisriiki saatmiseks aga pea­aegu puuduvad. Näi­teks lubab Euroopa suurim tuumajaamade tootja, Prantsuse kontsern Areva küll kütust töödelda ja hoiustada, kuid saadab jäägid alati omanikule tagasi. Ainsana võiks tulla kõne alla Venemaa ja Rosatom, mis lubab väidetavalt tema käest ostetud kütusejääke tagasi võtta.

Küsimus on vaid selles, kas idanaabri kütusevardad sobivad Eesti Energias uuritava ameeriklaste neljanda põlvkonna IRIS-e (väljatöötamisel uus reaktor - toim) või näiteks prantslaste ja jaapanlase koostöös arendatava väiksema kolmanda põlvkonna jaamaga. „USA kui riik kasutatud kütust tagasi kindlasti ei võta," viitab Eesti Energia tuumaprojekte juhtiv Andres Tropp IRIS-t arendava Westinghouse'i kodumaal kehtivatele reeglitele.

Kahe aasta eest Paldiskis avatud Nõukogude armeest pärandiks jäetud ohtlike radioaktiivsete jäätmete hoidla läks maksma 25 miljonit krooni. Koht on kindlustatud poolesajaks aastaks, hiljem tuleb leida midagi püsivamat. Näiteks Prantsusmaa kulutab ladustamiseks sobivat savist pinnast uurides igal aastal ligi 250 miljonit krooni, ent ka seal ei saa ladustamist alustada mitte varem kui kümne aasta pärast. Sama seis on Soomes ja Rootsis.

Geoloog Rein Einasto sõnul on Eesti maapind ladustamiseks siiski sobiv. „See on muidugi kallis tee, kui teist võimalust ei ole," tõdeb ta. Selle asemel et minna Paldiskis jäätmetega lihtsalt maa sisse, saaks tema sõnul kasutada lähitulevikus näiteks Maardusse kavandatavat graniidikaevandust. „Peaasi, et sinna ei hakataks teiste maade jääke ladustama," rõhutab Einasto.

Einasto sõnul algab Eesti põh­jarannikul stabiilne graniidist aluspõhi kuni paarisaja meetri sügavusel. „Vesi sinna ei ulatu ja arvestades Maardu massiivi saab kümmekond kilomeetrit kaugemal ka graniiti edasi kaevandada."

Tema sõnul on Kirde-Eestis olemas ka piiramatus koguses sinisavi, mida kasutada jäätmete hermeetiliseks kaitsmiseks graniidi võimaliku lekkimise eest. OÜ Maardu Graniidikaevanduse üheks partneriks on Einasto kolleeg ja tuumaenergeetika eestkõneleja akadeemik Anto Raukas.

Eesti Energia tuumaprojektide juhi Andres Tropi sõnul ei peaks tänapäeva rektorite puhul kartma, et jaama ehitamisel seotakse ennast ühe kindla tootjaga. Kui näiteks Ignalina tuumajaama kütusevardad on täiesti unikaalsed ja neid saab kasutada ainult selles jaamas, siis on Soome Fortum tellinud Loviisa jaama kütust nii venelastelt kui ka Westinghouse'ilt.

„Eesti pinnas ei ole kindlasti nii soodne jäätmete pikaajaliseks ladustamiseks, kui see on Soomes või Rootsis," tõdeb Tropp. Tema sõnul on võõramaise pärit­oluga kasutatud tuumakütuse ladustamine Soomes seadusega keelatud.

Seda, kui tõsiselt suhtuvad aastatepikkuse tuumajaama kogemusega riigid pikaajalisse ladustamisse, näitab kõrge radioaktiivsusega jäätmete hoiustamise tehnoloogia.

Lisaks roostevabast terasest hermeetilisele nõule ümbritsetakse see näiteks Soomes viie sentimeetri paksuse vaskkanistriga, mis viiakse 400-700 meetri sügavusele maa alla. Prantslased panevad omakorda rõhku kanistrite ümbritsemisele saviga.