Kristuse surilina näitab teist nägu

Uuued uuringud on lisanud salapära kuulsale Torino surilinale — riidetükile, millesse olevat mässitud Jeesus Kristuse surnukeha pärast ristilt maha võtmist ja enne ülestõusmist.

Nimelt on surilina tagumiselt küljelt avastatud veel üks mehenäo kujutis lisaks sadu aastaid näha olnud esipoolel ilmnevale, mis olevat Jeesusest jäänud jälg. Nüüd leitud kujutis erinevat pisut varemtuntust. Uurijate sõnul on igal juhul välistatud, et tegu on võltsinguga, kirjutab Eesti Päevaleht.

Teised uurijad on juba aastakümneid Torino katedraalis hoitavat surilina võltsinguks pidanud. Selle ehtsuses on kaheldud juba sestsaadik, kui surilina Prantsusmaal välja ilmus.

Londoni füüsikainstituudi uus uuring õhutab uuesti vaidlusi, uurijate sõnul lisab veel ühe kujutise avastamine kinnitust surilina tõepärale.

4,4 meetri pikkuse ja veidi üle meetrilaiuse kanga tagumine pool oli sajandeid kaetud, sest 1534. aastal sai see tulekahjus kannatada ning nunnad õmblesid hapraks jäänud linale tugevduseks ühe riidetüki külge. Kahe aasta eest, restaureerimise ajal tekkis võimalus ka surilina kaetud kohti uurida.

Tollal tehtud fotod sattusid Itaalia Padova ülikooli professori Giulio Fanti kätte, kellele tundus, et fotodel on näha mingi ähmane kujutis. Koos kaasosalistega jõudiski ta nüüdsele tulemusele.

“Kuigi kujutis on väga nõrk, on siiski selgelt näha sellised kohad nagu nina, silmad, juuksed, habe ja vuntsid,” sõnas Fanti. “Varem teada oleva näokujutisega võrreldes on sel mõningad kerged erinevused. Näiteks tagumisel poolel on näha mõlemad ninasõõrmed, seda erinevalt esiküljest, millel parem ninasõõre ilmneb vähem.”

Fanti väidab, et kujutise leidmine surilinal ei tähenda sugugi veel seda, nagu oleks veelgi kindlamalt tegu võltsinguga. Professor välistab, et värvaine, millega kujutis linasele riidele imekergelt ja ähmaselt maaliti, imbus lihtsalt riidest läbi. “Mõlemal küljel on kujutis pindmine, haarates vaid kõige pinnapealsemaid riidekiude. Keskel ei ole aga mitte midagi. Niisuguse võltsingu tegemine oleks erakordselt raske.”

Teadus on lähenenud ühelt poolt surilina ja selle kiududest leitut analüüsides ning seniseid ajalooteadmisi appi võttes.

Viimaseid arvestades on kriitikud ja võltsinguteooria pooldajad leidnud, et linal nähtav kujutis olevat paari tuhande aasta taguse mehe kohta liiga pikk. Teiseks on näha liiga pikad juuksed, mida tollal kandsid vaid mõnda kindlasse hõimu kuulunud mehed. Käed on aga ristatud alakõhul ja mitte rinnal, nagu Kristuse ajal Pühal maal kombeks oli.

Kõige kindlamaks ja samas ka ümber lükatud võltsingutõendiks on aastail 1979 ja 1988 tehtud süsinikanalüüsid. Nende tulemusel tõdesid teadlased, et surilina on pärit ajavahemikust 1260–1390 pärast Kristust. Kuid teised seadsid süsinikanalüüsi kahtluse alla — näiteks olevat võimalik, et uurimiseks võeti riidekiude, mis on pärit keskajal parandamiseks kasutatud materjalist, mitte aga surilinalt endalt.

Süsinikanalüüsist saadud ajale viitavad aga siiski ka esimesed dokumentaalsed märkmed surilinast, mis ulatuvad aastasse 1355, kui Prantsuse Lirey piiskop kirjutas paavstile ja kaebas, et aina enam palverändureid käib vaatamas surilina, mis tema arust on häbitu võltsing.

Veidi enam kui sada aastat tagasi asusid asja uurima teadlased. 1898. aastal surilina pildistati ning ülesvõtteil on näha originaalist hoopis selgem kujutis.

Edasi uuriti surilina juba muudegi kui fotograafiliste meetoditega. Nagu öeldud, andis süsinikanalüüs sobimatu vanuse, teine uuring aga näitas, et riides on tõesti mikroorganisme, mida leidub vaid Iisraeli kandis. Vereplekkide analüüs andis hoopis huvitava tulemuse — tegemist on AB-grupi verega, kuid pigem mõnelt kõrgemalt primaadilt kui kindla peale inimeselt.

Isegi USA kosmoseagentuuri NASA teadlased on püüdnud välja selgitada, kuidas kujutis riidele tekkis, kuid tulemuseta. Midagi pole selgunud ka DNA-analüüsidest. Raskused tulevad asjaolust, et aegade jooksul on surilina katsunud nii paljud inimesed, et originaalset ollust DNA-analüüsideks ei saada kätte.