Kristlik teadlane: universumi teket ei saa jumalata selgitada
Hawking kirjutab oma viimases raamatus, et maise elu tekke tegelikud põhjused ei peitu jumala tahtes, vaid füüsikaseadustes. Tema kinnitusel kujutas Suur Pauk endast nende seaduste toimimise vältimatut tulemust: „Kuna olemas on selline seadus nagu gravitatsiooniseadus, saab maailmakõiksus end eimillestki luua, ning ka teeb seda.”
Seevastu matemaatik Lennox väidab ajalehe Daily Mail vahendusel, et Hawkingi avalduses pole midagi uut. “Juba aastaid on muud teadlased sarnaseid väiteid kuuldavale toonud ja avaldanud arvamust, et meid ümbritseva maailma aukartustäratavat, keerukat loomingulisust on võimalik tõlgendada pelgalt füüsikaseadustega,” väidab Lennox. “Nii teadlase kui kristlasena leian ma, et Hawkingi väide on ekslik. Ta käsib meil valida jumala ja füüsikaseaduste vahel, nagu need tingimata välistaksid teineteist vastastikku.”
Lennox leiab, et Hawkingi väidetest hoolimata ei suuda füüsikaseadused kunagi täiel määral universumi olemust selgitada. Seadused ise ei loo midagi, vaid on pelgaks kirjelduseks sellest, mis teatud tingimustel juhtub.
“Paistab, et Hawking on segamini ajanud seaduse ja toimiva teguri. Tema üleskutse langetada valik jumala ja füüsika vahel on nagu nõue valida lennundusinsener Frank Whittle’i ja reaktiivmootori toimimist selgitavate seaduste vahel,” ütleb Lennox. “Sellisel juhul on tegemist kategooria segiajamisega. Füüsikaseadused võivad küll selgitada, kuidas reaktiivmootor töötab, ent keegi pidi ometi lennuki ehitama, selle paaki kütuse kallama ja mootori käivitama. Füüsikaseadused omal käel mootori konstrueerimisega hakkama ei saa — lennumasina väljamõtlemine ja ehitamine nõudis toimiva tegurina Whittle’i geniaalsust.”
Samamoodi ei saanud füüsikaseadused iseenesest mitte kuidagi universumit ehitada — asjasse pidi olema segatud mingisugune toimiv tegur, väidab matemaatikaprofessor. “Kui kasutada lihtsat analoogiat, siis ei läkitanud Isaac Newtoni avastatud kehade liikumist koordineerivad seadused kunagi ühtegi piljardipalli üle rohelise vildiga kaetud laua. Seda suudab teha vaid inimene piljardikii ja omaenda käte töö abil.”
Veelgi ebaloogilisem tundub Lennoxile Hawkingi väide, mille kohaselt gravitatsiooni olemasolu tõttu oli universumi tekkimine vältimatu. “Kuidas aga gravitatsioon ise üldse tekkis? Kes selle tööle pani? Ja milline oli loov jõud selle tekkimise taga?” küsib Lennox ja lisab, et Hawkingi spontaanse loomise teooria toetuseks esitatud väite puhul, mille kohaselt piisab vaid „süütenööri läitmisest”, et „universum käima tõmmata”, tekib samamoodi küsimus: kust see süütenöör tuli? Ja kes selle läitis, kui mitte jumal?
Lennoxi sõnul tulenevad Hawkingi avaldused suuresti arvamusest, et teaduse ja religiooni vahel on sügav sisuline konflikt. “See pole aga lahkheli, mida mina tunnistaksin,” märgib ta. “Teaduslike loodusseaduste ilu vaid tugevdab minu kui pühendunud kristlase usku arukasse jumalikku loomisjõusse. Mida paremini ma teadusest aru saan, seda enam ma jumala loodud maailma mastaape, keerukust ja terviklikkust imetlen ja seda rohkem jumalasse usun.”
Ta lisab, et 16. ja 17. sajandi teadusliku mõtte õitsengu ja arengu tingis täpselt samasugune usk, et avastatavad ja määratletavad loodusseadused peegeldavad jumaliku seadusandja tegevust. Üks fundamentaalseid teemasid kristluses on idee, mille kohaselt on universum konstrueeritud vastavalt mõistuspärasele arukale plaanile (ingl intelligent design). Kristlik usk ei lähe mitte teadusega vastuollu, vaid on selle seisukohast hoopis igati loogiline, osutab Lennox.
“Mõned aastad tagasi viis teadlane Joseph Needham läbi Hiina tehnoloogilise arengu teemalise mastaapse uurimustöö. Ta soovis teada saada, miks Hiina kõigi oma varajaste tehnouuenduste juures oli teaduse arendamisel Euroopast ometi nii pikalt maha jäänud.
Puiklemisi jõudis Needham järeldusele, et Euroopa teadust kannustas laialt levinud usk ratsionaalsesse loomejõudu ehk jumalasse, mis muutis kõik teaduslikud avastused mõistetavaks. Sellest hoolimata soovib Hawking koos paljude teiste religioonikriitikutega panna meid uskuma, et me pole muud kui juhuslikult kokku sattunud molekulide puntrad, arutu protsessi saadus,” selgtab Lennox.
“Kui see oleks tõsi, õõnestaks asjade taoline seis sedasama mõistuspära, mida teaduse uurimiseks tarvis läheb. Kui inimese aju oleks tõepoolest juhitamatu protsessi tulemus, ei oleks mingit põhjust uskuda, et see meile tõde vahendada suudab. Me elame infoajastul. Liiva sisse joonistatud tähti nähes, mis meie nime moodustavad, on meie esimeseks reaktsiooniks järeldada, et nähtuse juures on toiminud mõistuslik tegur. Kui palju tõenäolisem on siis aga mõistusliku looja olemasolu, kes valmistas inimese DNA — kolossaalse bioloogilise andmebaasi, milles „tähti” on rohkem kui 3,5 miljardit?”
Lennoxi arvates väärib märkimist asjaolu, et religiooni rünnates paneb Hawking sedavõrd suurt rõhku Suure Paugu teooriale. “Nimelt sobitub Suur Pauk oivaliselt kristlikusse universumi loomise narratiivi, isegi kui see uskmatutele ei meeldi. Just sellepärast, et Suure Paugu idee paistis piiblilugusid kinnitavat, kiirustasidki nii paljud teadlased seda enne laialdast tunnustamist maha tegema. Mõned neist klammerdusid Aristotelese alguse ja lõputa „igavese universumi” mudeli külge, ent too teooria on koos oma hilisemate variatsioonidega nüüdseks sügavalt diskrediteeritud.”
Kristlik matemaatikaprofessor leiab, et miljonite usklike religioosseid kogemusi ei tohiks kergekäeliselt eirata. “Mina ise võin koos oma perekonnaga anda tunnistust usu kirgastavast mõjust meie eludele, mis räägib tungivalt vastu arvamusele, et me pole muud kui juhuslikud molekulikobarad. Samavõrd ilmne on tõik, et me oleme moraalsed olevused, kes suudavad teha vahet õigel ja valel. Ükski teaduslik tee sellise eetika juurde ei vii. Füüsika ei suuda kuidagi meid ligimesest hoolima panna või süstida meisse ennastsalgavust, mida on inimühiskondades esinenud alates aegade koidikust,” räägib Lennox.
“Ühiste moraalsete väärtuste kogum viitab pelkade teadusseaduste suhtes ülimusliku transtsendentse jõu olemasolule. Inimesi ainuüksi ellujäämisele ja eneserahuldamisele orienteeritud isekate loomadena portreteerivate ateistide sõnum on tõepoolest alati olnud hämmastavalt masendav. Samuti arvab Hawking, et muude eluvormide võimalik eksisteerimine universumis kummutab traditsioonilise usulise veendumuse, mille kohaselt me elame jumala loodud ainulaadsel planeedil. Muude eluvormide olemasolu kohta puuduvad aga tõendid, ning Hawking neid kindlasti ei esita.”
Lennox ütleb, et talle teeb nalja, kui ateistid viitavad maavälistele mõistuslikele olenditele, eitades samas agaralt tohutusuure mõistusliku mitteinimolendi — jumala — eksisteerimise võimalust. “Hawkingi verbaalsed rünnakud ei suuda kõigutada tõenditele rajaneva usu alustalasid.”.
