Kristjan Port: Kolm uue tehnoloogia tervitamise viisi
Enne vastamist räägin aja täiteks ühest psühholoogilisest testist, mis ka sinu vastust tõenäoliselt kraavi kallutab. Test ise on selline, et päris katse alguses räägitakse uurimisalusega muul teemal ja palutakse muuhulgas ka mõningaid sõnu meelde jätta. Üheks taoliseks meelde jäetavaks sõnaks on „koer“. Mõni hetk hiljem aga alustatakse plaanipärast testi, milles inimesele loetakse ette hulk sõnu ja tal palutakse peagi esitatavas nimekirjas märkida, millised sõnad ette loeti ja millised mitte. Juhtub tavaliselt nii, et katsealune märgib nimekirjas ekslikult ka sõna „puudel“ või „terjer“, kuigi neid talle ette ei loetud. Põhjuseks on koeraga seotud mõistete vahelised seosed, millede eristamisega mälu enam hästi toime ei tule ja pakub neid siis ekslikult näiliselt esitatute pähe, selgitab Kristjan Port saates Portaal.
Küsides nüüd uuesti mis asi ähvardas lõhkuda kogukondi ja juhtida kaugelt inimeste suhteid, võib arvata, et keegi osutab sõrmega börsile minevale, tuntud sotsiaalvõrgustikule. Seda tänu märksõna populaarsusele koos jagusa kriitikaga. Aga see oleks vale vastus. Õige vastuse leiab üllatavalt üleeelmisest sajandist. Süüdistus puudutab telefoni. Asja milleta ei oska tänast elu hästi ette kujutada, alupäraselt ei oodatud. Telefon sündis kuidagi iseenesest ja paljudele vastu karva. Omaaegsed eksperdid hoiatasid kuidas see asi soodustab lisaks kogukondade lõhkumisele inimeste hullumist, põhjusena torust kuuldud lähedase hääl, aga ilma tema nägu nägemata jne.
Tom Vanderbilt kirjutab USA 28. ja ainukese doktori teaduskraadiga presidendi Woodrow Wilsoni auks nimetatud maailma toimimise ja poliitika uurimise ajakirjas kuidas inimestel on tavaks uut tehnoloogiat kolmel moel tervitada. Esimeseks on juba kirjeldatud näidete vormis uudse asja maha tegemine. Olgu lisaks telefonile näide juhtivas ajalehes New York Times’is avaldatud lugu 1939 aastast seoses televiisori kriitikaga. Selles tõdetakse televiisori probleemiks asjaolu, et inimesed on sunnitud selle tarbimiseks istuma ühe koha peal ja vaatama kogu aeg ühte asja, ehk ekraani.
Leht tõdes, et keskmisel ameerika perel pole sellise tegevuse jaoks lihtsalt grammigi aega. Igal juhul on tänaseks ameeriklased endale selle aja leidnud. Üldises pildis võib tõdeda, et näete, telefon ei sobinud, televiisor ei sobinud ja kes soovib, leiab veel mäletatavast ajast, et ka arvuti ei sobinud. Vähemalt mitte koju. Internetist rääkimata!
Teine iseloomulik viis tehnoloogiat tervitada on aga esitada ülevoolavaid visioone asja kasulikkusest. Telefoniga lubati hakata esitama üle maailma sündivaid uudiseid, isegi kaugeid ja uhkeid kontserte ilma, et peaks koha peale sõitma. Televiisori abil lubas selle looja Philo Farnsworth kehtestada maailmas rahu. Mobiilsete seadmetega lubatakse rohkem vaba aega ja paremat ning tõhusamat elu kvaliteeti jne.
Seetõttu tasub mõlema suhtumise valguses nüüd kõrvad hoida avatuna ja jälgida mida öeldakse tänaste kuumade tehnoloogiate kohta. Seda nii heas kui halvas. Tõenäoliselt on mõlemad valed, tõenäosus millele viitavad näited nii telefonist, televiisorist, arvutitest, internetist jne.
Reaalsuses esineb veel kolmas viis suhtestuda uude tehnoloogiasse. Selleks on koos jätkuva hinnalangusega toimuv proosaliselt fanfaaritu kasutuselevõtt, mille käigus osutuvad äärmuslikud ennustused ekslikeks ja elu pragmaatiline pool paneb paika asjade argised kasutusmustrid. Alles siis saame aimu ekspertide ja ise enda lihtsameelsusest või tagurlikkusest.
Lõpetuseks - huvitav, kas tänases kommentaaris oli kasutusel sõna „facebook“?
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!