Kristjan Port: jäärapäisus sütitab innovatsiooni
Rumalusel kui domineerivate arusaamade trotsimisel on siin oma konstruktiivne koht, sest igas ajastus leidub arvukalt juhtivaid mõtlejaid, kelle arvates on uudne ettevõetu määratud hukule. Pealegi on traditsiooniliselt evolutsioon külma rahuga äärmuslikud ideed ja nende katsetajad rajalt maha võtnud. Kuid looduslik valik vajab stabiilset keskkonda ja ohtrasti aega. Mõlemad eeldused on jäärapäiste armee abil kadumas, mistõttu inimene satub üha sagedamini olukordadesse milleks teda pole ette valmistatud. Näiteks, mis hoiab meid väljamõeldisi tuppa toova kaugvaatamise seadme juures, mõtiskleb Kristjan Port saates Portaal.
Eelmise sajandi keskel pani kodudesse jõudnud möbeleeritud klaasist aknaga kastist kaugel asuvate lugude vaatamise tohutu kiire levik ühtesid imestama, šokeeris teisi ja vaimustas kolmandaid. Televisioon muutis praktiliselt kõike, mis selle teele sattus. Seejuures polnud televisiooni mõju peamiseks põhjuseks mitte sõnumite sisu, vaid nende esitamise moodus. Teema, mille tegi kuulsaks Marshal McLuhan märkides, et meedia ise on tihti olulisemaks sõnumiks võrreldes ekraanil olija edastatava sõnumiga. Siit võib leida alamteemasid, millest piirdugem ühega, mis on seotud kellegi Eugene Polley’ga.
Teema ise võib sõnastada paradoksina. See tähendab, et kui inimese jaoks hoitakse kokku tohutu palju energiat kuna ta ei pea ise kaugetesse kohtadesse uudismaterjali vaatama minema, sest see tuuakse talle koju kätte, siis võiks arvata, et iga televiisorivaataja oleks põhimõtteliselt nõus kasvõi imevähe oma energiat kasutama, kui soovib ühelt uudiselt või kaugelt sündmuselt teisele liikuda. Pean silmas kanali vahetamist. Ehk kui on soovi kanalit vahetada, võtab vaataja ette paarimeetrilise reisi televiisori juurde ja vajutab või keerab kanali selektorit.
Me teame vastust – keegi pole sellega nõus. Järelikult on meedia siin sõnumiks inimese lõputust laiskusest, olgu see meedia ise siis täidetud ükskõik millega. Lugu on seotud Eugene Polleyga seetõttu, et mees mõtles välja, kuidas saab ilma diivanist tõusmata televiisoril kanaleid vahetada. Aasta oli siis 1955, kui taskulambi-laadse aparaadiga televiisori poole saadetud valguskiir hoidis kokku vaataja jalavaeva ja vahetas ise kanalit ning lülis televiisorit sisse ja välja. Tegemist oli televiisorile loodud esimese traadivaba kaugjuhtimise seadmega, mis kandis nime "Flash-Matic".
Kuna tubades on palju sisse ja välja lülitatavaid valgusallikaid, osutus seade kapriisseks ja ajas nii mõnegi televiisorivaataja piisavalt närvi ja energiabilansi negatiivseks, kui arvestada vihapurskele kulutatud energiat püsti tõusmisele ja manuaalsele kanalivahetamisele tehtava kuluga. Seetõttu asendati lühikesteks impulssideks jagatud valgusviht peagi helilise turtsatusega ning seejärel ilmusid tänased populaarsed infrapunakiirega opereerivad või raadiolainetega juhtsignaale lennutavad puldid.
Kuna Eugene Polley leiutis on olemas praktiliselt igas kodus ja tühjaks läinud patareide ajal saate aru, kui olulise seadmega on tegemist, siis annetage üks hea mõte ka Eugene’le, kelle maine patarei sai äsja pöördumatult tühjaks pärast 96 elusaastat. Mõtelge ka ise endale natukene kriitilisemalt, sest paistab, et emakesel Loodusel ei jagu inimühiskonda end peitvate pakusuks ja passiivseteks muutuvate indiviidide jaoks tähelepanu. Jäärapäisus teid Eugene’ saatusest ei päästa, aga võimaldab kindlasti elu paremaks muuta.
Liigutage end rohkem!
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!