See on kurnav nimekiri kohustusi, kuid paljud noored inimesed pingutavad selle täitmise nimel, kirjutas New Scientist Novaatori vahendusel.

Greenwichi ülikooli psühholoog Oliver Robinson on seisukohal, et kui noored peaksid tegema sellel teel valesid või halbu valikuid, võivad nad oma eluga jõuda kriisi juba enne 35. eluaastat.

25-aastaste kriis, nagu ta seda nimetab, esineb vanuses 25 kuni 35 eluaastat, kui noored inimesed alustavad täies ulatuses täiskasvanuelu. Nad on valinud oma karjääritee ning neil võib olla tekkinud püsisuhe.

Probleemid algavad Robinsoni sõnul siis, kui nad avastavad, et nende töö neile ei meeldi või suhe valmistab pettumuse.

Sellega kaasneb teatud kahestumine, kus tuntakse, et väliselt ollakse üks inimene aga sisemiselt teine. Sisemine Mina ja käitumine ei lähe enam kokku.

Robinsoni sõnul peab inimene igapäevaselt teesklema, et kõik on korras, mis võib viia ärevuse ning teiste vaimse tervise probleemideni.

25-aastaste kriisis toimuva täpsemaks välja selgitamiseks küsitles Robinson koos kolleegidega 50 inimest, kes väitsid, et neil on selline kriis olnud.

Teadlased leidsid, et intervjueeritute kogemused võib jagada viieks eraldi faasiks.

1. faas – Inimene tunneb, et on oma eluvalikute tõttu lõksus. Elu jookseb justkui autopiloodi juhtimisel.

2. faas - Inimeses tõstab pead tunne "Ma pean sellest olukorrast välja pääsema!" ning ta tunneb, et suudab oma elu muuta.

3. faas - Inimene jätab töö või suhte või millegi muu, mis tekitab temas lõksusoleku tunnet ning võtab aja maha, et proovida uusi kogemusi ning jõuda selgusele, kes ta tegelikult olla tahab.

4. faas - Oma elu uuesti üles ehitamine.

5. faas - Uute pühendumuste väljakujundamine, mis sobituvad paremini tema huvide ja püüdlustega.

Robinson kirjeldab seda kui täielikku elumuutust.

Samas tundub, et selline elu põhjalik ülevaatus tasub end ära - 80 protsenti küsitletutest vaatas oma kriisiperioodile positiivselt tagasi. Veelgi tähtsam, Robinson usub, et nende inimeste puhul on võimalus jõuda keskeakriisi palju väiksem.

Kui inimene kuhjab probleeme ja lükkab nende lahendamist edasi tulevikku, siis on see palju halvem, sest hilisemas elujärgus on inerts ja loidus juba palju suuremad.

Kes siis kuuluvad 25-aastaste kriisi riskirühma?

Robinsoni sõnul on ohustatud inimesed, kes soovivad edu saavutada traditsioonilisel viisil, kuid samal ajal on neil tegelikult idealistlik nägemus sellest, milliseks nende elu kujunema peaks.

See on väga karm kombinatsioon, sest inimene võib avastada end elamas elustiili järgi, mis on vajalik saavutamaks teiste heakskiitu. Kui tal on samal ajal tunne, et tahaks teha midagi huvitavat ja teistsugust, siis seisab ta silmitsi sisemise konfliktiga.

Robinsoni sõnul on oluline, et psühholoogid ja arstid tunnustaksid 25-aastaste kriisi olemasolu, sest nemad puutuvad kokku inimestega, kes on selle kriisi keskel, kuid ei ole samas kliinilises mõttes haiged.
Terapeudid peaksid olema oma klientidele toeks, et aidata neid sellest eluperioodist läbi, mitte üritama seda arstimitega välja ravida.