400 kilomeetri kõrgusel maapinnast on lähima köögikraanini väga pikk tee, ning hind 185 000 krooni liitrist — värske vee kosmosesüstiku pardale toimetamise kulu — on pehmelt öeldes astronoomiline, vahendab
.

Niisiis peavad Rahvusvahelise kosmosejaama meeskonnaliikmed taastama iga võimaliku piisa niiskust. See tähendab duširuumis, habemeajamisel ning hamba- ja kätepesu käigus aurunud, aga ka välja higistatud ja kosmonautide skafandritesse kogenenud kondensaatniiskuse kogumist. Vett ammutatakse isegi süstikut vooluga varustavatest kütuseelementidest.

Seni pole NASA aga rakendanud üht arvestatavamat veeallikat: uriini. Olukord on muutumas, sest tööle hakkab vastne vee taaskasutussüsteem WRS (Water Recovery System). Aparaat, mis võimaldab kosmosejaama meeskonnaliikmete arvu kahekordistada, tõstes selle kuuele, startis reedel, 14. novembril Kennedy kosmosekeskusest süstiku Endeavor pardal.

Uus taaskasutussüsteem, mille teiste hulgas konstrueerisid Michigani tehnoloogiainstituudi (MIT) uurijad, suudab tavalise inimuriini muundada nii puhtaks veeks, et sellega võrdset annab Maaltki otsida.

1993–1997 MIT-is väldanud projekti juhtinud teaduri David Handi jaoks on need aastad mälestusväärsed. “NASA läkitas meile purke higiga,” meenutab ta. “Meie katsetasime nendega süsteemi, mõõtsime iga etappi, hindasime ja andsime soovitusi.”

Uues süsteemis kusi esmalt destilleeritakse ning suunatakse seejärel kesksesse puhastusüksusse muude kogutud vedelike sekka. Puhastusseade sõelub välja tahked ained nagu karvad ja muud kiud, ning saadab reovee edasi multifiltratsiooni-reservuaaride süsteemi, kus kahjulikud ained imamise ja ioonvahetuse kaudu eraldatakse.

“Üle jääb väike kogus imendumatuid orgaanilisi ühendeid ja lahusteid nagu küünelakieemaldaja. Need lähevad reaktorisse, mis lõhustab kõik süsinikdioksiidiks, veeks ja üksikuteks ioonideks,” selgitab tsiviil- ja keskkonnaalaste inseneriteaduste professor Hand.

Pärast viimast mikroobikontrolli on vesi taas puhas ja joomiskõlbulik.

NASA töötaja Layne Carter, WRS-i juhtivkonstruktor Marshalli kosmoselennukeskuses Huntsville’is, Alabama osariigis avaldab Handile ja MIT uurimisrühmale tunnustust selle eest, et süsteem niivõrd hea sai. “Kahtlemata poleks me ilma nende modelleerimisalaste pingutusteta multifiltratsiooni-reservuaare ümber konstrueerida ega seesugust tõhusust saavutada suutnud,” ütleb Carter. “Nad tegid ära fantastilise töö.”

MIT uurijad aitasid multifiltratsiooni-reservuaare parendada matemaatiliste mudelite abil. Ümber kujundatud reservuaarid on 30% mahukamad, mis tähendab, et NASA võib orbiidile saata ligi 30 kg vähem lisavarustust aastas. “Sääst võib tunduda väiksevõitu, kuid NASA hoiab sellega aastas kokku umbes 600 000 dollarit (ligi 7,38 miljonit krooni).”