Groningeni ülikoolis korraldatud uuring tõestab eksperimentide varal, et inimeste käitumine on probleemsem nendes piirkondades, kus reegleid avalikult eiratakse, vahendab ajakirja
Science
veebiversioonis ilmunud artiklit
.

Nn katkiste akende teooria pärineb juba 1982. aastast, kuid seni polnud keegi suutnud selle paikapidavust tõestada. Teooria väidab, et kui majal aknad puruks lüüa, siis viib see suurema korralageduseni kogu ümbruskonnas.

Teooria tõestamiseks mõtlesid Hollandi teadlased välja hulga varjatud kaamera tüüpi eksperimente, milles juhuslikke inimesi ahvatleti tegema midagi ebaseaduslikku, ilma et nad oleksid teadnud, et neid samal ajal jälgitakse.

Ühes eksperimendis jätsid teadlased tänavapostkastist välja piiluma ümbriku 5-eurose rahatähega. Puhtas keskkonnas haaras kupüüri kaasa 13% möödakäijatest. Seevastu prahi keskel asuva ja grafitit täissoditud postkasti puhul varguste protsent kahekordistus (27%). Kui prügi ära koristati, ent grafiti alles jäi, oli vargaid 25%.

Uuringu autorite sõnul seostavad inimesed grafitit sotsiaalse kontrolli puudumisega. „Graffiti saadab välja signaali, et siin ei vastuta keegi,” märgib Groningeni ülikooli professor Kees Keizer.

Teises eksperimendis vaadeldi, kuidas käituvad autojuhid parkimisplatsile sõites. Teadlased oli sissepääsu ette paigutanud tara, mis jättis küll läbipääsuks ruumi, kui millele paigaldatud silt keelas seda teha, suunates juhid mõnisada meetrit eemale. Ühtlasi pandi piirdeaiale silt, mis keelustas jalgrataste lukustamise selle külge.

Eksperimendist selgus, et kui tara küljes polnud ühtegi ratast, ignoreeris sõidukeeldu 27% autojuhtidest. Kui aga teadlased kinnitasid aia külge jalgrattad, kasvas keeldu rikkunud autojuhtide hulk 82%-ni.

Teadlased tõestas uuring, et üht tüüpi antisotsiaalne käitumine viib teiseni. Inimesed eeldavad jäävat karistuseta, kui näevad, et teised enne neid on pääsenud puhta nahaga.

Uuring tõestas ka seda, et keelumärgid ei aita olukorras, kus on selge, et reegleid rikutakse nagunii. Teadlaste sõnul on oluline inimest veenda, et normide rikkumise tagajärjel kannatavad kaaskodanikud, ja mitte mitte öelda lihtsalt: ära seda tee!

Samuti oleks Kees Keizeri sõnul viga tõlgendada uurimistöö tulemusi kui õigustust nulltolerantsipoliitikale. Ta osutab, et nulltolerants võib olla kontraproduktiivne, sest inimesed tajuvad seda sõja kuulutamisena ja jätkavad reeglite rikkumist.