Kuigi PCB-de tase polnud eriti kõrge, on üleüldse märkimisväärne, et seda looduses püsivat ja palju terviseprobleeme tekitavat saasteainet võib leida isegi 6200 meetri kõrguselt. Sellistesse kaugetesse piirkondadesse jõuab mürk atmosfääri kaudu, vahendab Novaator portaali LiveScience uudist.

PCB-d ehk polüklooritud bifenüülid lagunevad väga aeglaselt ja võivad seetõttu keskkonnas püsida palju aastaid. Läbi õhu võivad nad levida väga kaugele. PCB-sid on leitud nii Euroopa, Kanada kui ka Arktika mäeahelikest. Teadlaste sõnul võivad mäestikud osutuda PCB-de lõksudeks, mis võib omakorda osutuda probleemiks kliima soojenedes.

“Liustike sulades kantakse sinna kuhjunud mürgid sulaveega alla,” ütleb uurimuses osalenud Tšiili keskkonnateaduste keskuse teadlane Roberto Quiroz. Kuna sulavett kasutatakse põllumajanduses ja joogiveena, võivad vees leiduvad saasteained põhjustada tõsiseid terviseprobleeme.

PCB-d on inimtekkelised orgaanilised kemikaalid, mis kuuluvad klooritud süsivesinike hulka. Neid kemikaale leidus paljudes toodetes, muu hulgas elektriseadmetes, värvides, plastis ja koopiapaberis. 1979. aastal keelati PCB-de kasutamine USA-s, 2001. aastal ka kõikjal mujal maailmas.

Loomkatsetega on näidatud, et kokkupuude PCB-dega suurendab paljude terviseprobleemide tõenäosust, muude probleemide hulgas näiteks vähk, nõrgenenud immuunvastus, neuroloogilised probleemid ja madal sünnikaal. Ka inimeste peal tehtud uuringud on tõestanud PCB-de ohtlikkust.

Uues uurimuses uurisid Quiroz ja tema kolleegid PCB-de taset Tšiili-Argentina piiri lähedal asuval Aconcagua mäel. Uurimisrühm kogus 2003. aastal tehtud ekspeditsiooni ajal proove mitmetelt kõrgustelt alates 3500 kuni 6200 meetrini.

Nad avastasid, et lumi sisaldas madalas kontsentratsioonis PCB-sid, alla nanogrammi liitri kohta. Võrdluseks näiteks Itaalia Alpides on leitud neli korda kõrgemaid PCB-de tasemeid. Uurimuses osalenud Tšiili Concepcioni ülikooli teadlase Ricardo Barra sõnul on huvitav, et lõunapoolkeral üldse PCB-sid leidub, kuna valdavalt kasutati neid kemikaale just põhjapoolkeral.

Autorid märgivad, et nende tööst üksi ei piisa ülevaatliku pildi saamiseks PCB-de levikust Andides. Vaja on rohkem uurimusi erinevatest paikadest, et paremini mõista PCB-de liikumist ja kuhjumist mäestikes. Tulemused avaldati ajakirjas Environmental Chemistry Letters.