Kontrolli ennast: kui tähelepanelik sa oled?
1990ndatel tegid kaks psühholoogiaprofessorit, Daniel Simons Illinoisi ülikooli Beckmani instituudist ja Christopher Chabris New Yorgi Union kolledžist tänaseks päevaks juba maailmakuulsaks saanud eksperimendi, vahendab Novaator.
Videos on valgetes ja mustades särkides mängijad, kes söödavad üksteisele palle. Uuringus osalejatel paluti kokku lugeda, mitu söötu tegid valgetes särkides mängijad ja jätta tähelepanuta mustades särkides mängijate poolt visatud pallid.
Vaata videot ja proovi kokku lugeda.
Simons ja Chabris avastasid, et paljud videolõigu vaatajad ei suutnud märgata, kui gorillakostüümi kandev inimene astus kaadrisse, vaatas otse kaamerasse, patsutas end rinnale ning kadus siit vaateväljalt. Kuigi gorilla oli kaadris peaaegu üheksa sekundi jooksul, ei pannud ligi pooled eksperimendis osalenud inimesed teda videot vaadates üldse tähele.
Eksperiment tõestas erakordselt hästi, et on olemas tähelepanupimedus: võimetus midagi ilmset märgata, kui tähelepanu on keskendunud millelegi muule.
Tänapäeval on see video nii tuntud, et paljud vaatajad teavad gorilla tulekut juba oodata. Simons otsustas, et video suurt tuntust tuleb ära kasutada ning tegi üsna samasuguse video.
Ülesanne on ikka sama: jällegi on ekraanil valgetes ja mustades särkides mängijad, kes viskavad korvpalle, jällegi tuleb vaatajal söötude arv kokku lugeda, taas on ekraanil gorilla.
Enne edasilugemist vaata videot.
Siin tahtis Simons näha, kas need, kes teavad gorilla tulekust ette, suudavad näha selles videos ka muid ootamatuid detaile.
„Võimalusi on kaks. Teadmine, et gorilla on tulemas, võib suurendada tõenäosust näha ka teisi ootamatuid asju, sest sa tead, et asja mõte on kontrollida, kas inimesed panevad tähele. Kuid teisalt võib see teadmine panna ootama ainult gorilla saabumist ning kõik muu jääb ikkagi tähelepanu alt välja," ütles Simons.
Nagu varasemagi eksperimendi puhul: pooled neist, kes polnud gorillavideoid enne näinud, ei märganud üldse, et gorilla ekraanile tuli. Neile, kes olid esimest videot näinud, ei valmistanud gorilla ekraanil märkamine mingeid raskusi. Kuid gorilla tulekust etteteadmine ei aidanud mingilgi määral kaasa sellele, et vaatajad oleksid suutnud edukamalt märgata teisi ootamatuid asju selles videos. Vaid 17 varasemat videot näinud märkasid ka üht või mõlemat ootamatust, et taustakardin vahetas värvi ja üks mängija lahkus mängust. Seevastu neist, kes polnud varasemat videot näinud, märkas 29 protsenti kas kardina värvimuutust või mängija lahkumist.
Simonsi sõnul ei ole eelkogemusega ja kogemuseta vaatajate erinevad tulemused statistiliselt märkimisväärsed, kuid uuring näitab, et teadmine, et midagi ootamatut hakkab juhtuma ei aita kuigivõrd kaasa sellele, et õnnestub tähele panna ka muid ootamatusi.
Uus video oli tänavu finaalis taju-uurijate igaaastasel parima illusiooni võistlusel. Kuigi enamus saalisviibinuist olid varasemat videot näinud, jäi enamusel märkamatuks teised ootamatused videos. Daniel Simonsi selleteemaline artikkel on esimene, mis ilmub uues taju-uuringutele keskenduvas ajakirjas i-Perception.
