Kontoritöötaja peaks igas tunnis kaheks minutiks pikali viskama

 (17)
Kontoritöötaja peaks igas tunnis kaheks minutiks pikali viskama
Foto: Ilmar Saabas

Me elame kontorirottide ajastul. Meie lihased on pinges ja seljavalu muutunud igapäevaseks jututeemaks. 40 aastat liikumisprobleemidega tegelenud arsti ja värske doktorikraadi omaniku Ragnar Viiru sõnul on paljusid hädasid võimalik vältida vähemaga, kui me sageli arvatagi oskame.

Ragnar Viiru oktoobri lõpus kaitstud väitekirja teemaks oli “Erinevate kehaasendite ja veesoleku mõju passiivse skeletilihase mehaaniliste omaduste näitajatele”. Väitekiri keskendub sellele, kuidas varieerub tahtlikust pingest vaba lihase pinge, kui inimene on ühes või teises asendis — istub, seisab, on pikali või lamab osaliselt vees, vahendab Universitas Tartuensis.

Uurimismeetodina kasutas ta Tartu ülikooli doktori Arved Vainu leiutatud seadet nimega Myoton, mis ongi mõeldud lihase toonuse mõõtmiseks.

Teemaga hakkas Viir tegelema, olles oma pika arstipraktika jooksul täheldanud, et reumapatsientide seisund paraneb märgatavalt — valu leeveneb, liigeste tursed ja lihaspinged alanevad — kui nad kümblevad regulaarselt vees või teevad seal kergeid harjutusi. Samasugune toime ilmneb siis, kui teha iga tund mõni minut selili asendis kergeid harjutusi.

“Ma ei arvanud, et minust kunagi teadlane saab. Aga kui 1990. aastal ütles mulle mu reumaprofessor, et ta ei näe pikali asendis kergete liigutuste tegemisel mingit füsioloogilist toimet, siis ma pidin selle ära tõestama. Mul oli sõrmega katsumisest teada, mis toimub lihasega püsti ja pikali asendis, asi oli vaja numbriliselt ära näidata,” selgitab Viir oma motivatsiooni.

Seotud lood:

Ta keskendus oma uurimuses trapetslihase ülaosale, käsivarre sirutajalihastele ja eesmisele sääreluulihasele. Uuring näitas, et olukorras, kus vaatlusalused seisavad või istuvad, pole trapetslihase ülaosa mehaanilistel omadustel erinevust. Samas lamamisasend vähendab trapetslihase ülaosa pinget isegi kuni 20%. Vees väheneb pinge veelgi, eesmise sääreluulihase puhul oluliselt, trapetslihasel veidi vähem.

“Kui ma teen näiteks istudes lihaste liigsest pingest vabastamiseks õlaringe, siis on mu lihastel kaks ülesannet: säilitada poosi ja teha liigutust. Kui ma aga lähen selili maha, siis viskan automaatselt 20% lihaspinget ära, sest poosi ei pea ju enam hoidma. Seda ei ole sel moel enne mind keegi välja öelnud.”

Seega on tegemist äärmiselt praktilise väärtusega teadusliku teadmisega — seda saab kasutada nii taastusravis kui ka igapäevaelus lihaspingete vähendamiseks. Viir annab kontoritöötajatele lihtsa soovituse: iga istumistunni sees tuleks kaheks minutiks heita pikali, teha õlaringe ning jalgadega astumissamme.

Viiru käest küsitakse ikka ja jälle, et miks otsustas ta oma väitekirja kaitsta just liikumisteadustes, mitte arstiteaduskonnas. “Akadeemik Ain-Elmar Kaasik on öelnud, et populatsiooni tasandil sõltub inimese tervis 10% arstiabist, 20% pärilikkusest, 20% keskkonnast ja 50% elustiilist. Aga mis on elustiil? Ikka see, et kas mõte liigub ja kere liigub. Seega tegelesin sellega, mille leidsin kõige olulisema olevat,” selgitab Viir.

See uuring on siiski vaid väike osa Viiru teadmiste ja tegemiste pagasist. Näiteks on ta välja mõelnud spetsiaalse muda- ja veeravi vanni, mis sarnaneb oma kujult sarkofaagile. Nimelt alustas ta oma karjääri Värska jaoskonnahaiglas, millest kasvas õige pea välja eksperimentaalne vesimudaravila. Just tol ajal leiti Värskast tervisemuda ja mineraalvesi, millega tuli katsetama hakata.

Nii nagu suurem osa arste, suhtus ka Viir taastusravisse esialgu kui heasse puhkusesse, kuid ühel hetkel hakkas ta mõtisklema, kas sellel kõigel pole siiski ehk ka mingit füsioloogilist toimet. Odessas täienduskoolitusel käies pani ta kõrva taha nõuande panna patsiendid mähkimise asemel hoopis mudavanni. Selle katsetamiseks oli vaja ökonoomset ja mugavat vanni, mille ta ise valmis tegi.

“Mul oli üks tore medõde, kelle ma panin seina äärde kušetile pikali ja hakkasin talle selja, turja ja jalgade alla panema raamatuid, et saavutada võimalikult pingevaba poos. Tulemus oli selline, et jalad olid natuke kõverdatud nii puusast kui ka põlvedest ning pea ja turi olid toetatud. Joonistasin siis põhja profiili seina tapeedile ja nii see sündis.”

Värska spaa kasutab tänini seda sarkofaagi meenutavat vanni taastusravis ja Viir ise kaalutuse mudelina kosmosefüsioloogiliste uurimuste jaoks.

Innovaatilisi ideid on tema karjääriloos veelgi. Töötades Soomes sünnitusmajas märkas Viir, et vastsündinu on peaaegu nagu selgrooreumaatik, kes tõstab põlvi endale lõua poole (levinud selgrooreumaatikute taastusravi harjutus). Umbes aasta pärast hakkab sama laps aga ilusti kõndima. Viir vaatas, kuidas nad ennast ärkvel olles kogu aeg liigutavad, tegemata sealjuures mingeid erilisi pingutusi.

Sellest tähelepanekust arenes hiljem välja beebiliku liikumise meetod ja ka patsientide ühing. Viir soovitas patsientidel lamades oma jäsemeid aeg-ajalt siputada, tegemata mingeid erilisi pingutust nõudvaid harjutusi. See meetod tõi ja tõenäoliselt toob siiani leevendust paljudele reumaatikutele.

Ragnar Viiru suurem missioon on aga teha inimestele selgeks, et iga astutud samm pikendab eluteed. “Kahejalgsele olendile paremat liikumisseeriat kui kõndimine ei suuda keegi välja mõelda. Seda ei ole minu arvates isegi vaja tõestada. Optimaalne loomulik liikumine on meile ääretult oluline ja seda ei korva mitte mingid muud harjutused.”

Kui juba 18. sajandil sai töötervishoiu isaks peetud Bernardino Ramazzi aru, et kantseleitöötajate tervisehädad tulevad pidevast istumisest, stereotüüpsetest käeliigutustest ja murest selle pärast, et ei tehtaks vigu, siis tänapäeval on istumine ja vähene liikumine muutunud globaalse ulatusega probleemiks. Kusjuures värsked uuringud näitavad koguni, et kuigi igasuguse füüsilise aktiivsuse mõju tervisele on hindamatu, siis kaheksa tunni istumisega võime selle positiivse mõju väga kergesti ära nullida.

Viiru sõnul tegeletakse maailmas selle probleemiga palju. “Mayo kliiniku väljapakutud tulevikukontoris sõrmitsetakse arvutit samaaegselt trenažööril kõndides. Samas tõdevad IT-alased uuringud, et täpse töö jaoks ja aju-sõrmede-arvuti korralikuks koostööks on vaja paigalolekut, kõndides see ei toimi.”

Sama utoopiliseks võib pidada Google’i tipptöötajate Zürichi kontorit, kus koosolekutoad ja puhkenurgad meenutavad rohkem lõbustusparki kui tavalist bürood. Seal on võrkkiiged, töötajad saavad mööda toru alla lasta, spetsiaalsetes lamamistoolides puhata ja isegi vannis lõõgastuda.

Viir toob välja, et arenenud ühiskondades on istumistöö massiline. Aga kust leida raha miljonite istujate tervise säilitamiseks Mayo või Google’i stiilis? Lahendus peab olema lihtne, toimiv, töötajatele arusaadav ja tööandjale jõukohane. Viir tsiteerib majandusteadlast Bengt Holströmi: innovaatilisus sünnib kitsastest oludest, kui konkreetselt määratletud probleem nõuab lahendust, mitte raha külvamisest olemasolevatele teadus- ja arendamishangetele: “Raha hävitab innovaatilisuse”.

Järgmiseks sammuks on Viiru sõnul vaja korraldada interventsiooni-uuring töökohal. Eestis ootab Viir koostööd tervist edendavate töökohtade programmiga, Saksamaal aga jätkab järeldoktorina uuringuga kaalutuse mõjust lihastele.