Kõne ja tähelepanu: miks autoroolis telefoniga rääkimine on ohtlik
Tundub enesestmõistetav, et auto juhtimise ajal telefoniga rääkimine pole turvaline, ometi pole sama enesestmõistetav see, mis toimub ajus sellal, kui see kahe ülesande samaaegse täitmisega ametis on.
Kahe eri eksperimendi käigus leidis psühholoogia abiprofessor dr Amit Almor, et kavatsus rääkida ja rääkimine nõuavad ajult märksa rohkem ressursse kui kuulamine.
“Me mõõtsime katsealuste tähelepanu taset ja saime teada, et rääkima valmistumine ja rääkimine juhivad seda kõrvale neli korda rohkem kui kuulamine,” kirjeldas Almor katses osalenud 47 inimese reaktsioone. “Kuulates oskavad inimesed end vajaduse järgi lainele või lainelt ära häälestada.”
Ühe katse käigus paluti katsealustel tuvastada ekraanil kujundeid, teises katses nõuti neilt arvutihiire käsitsemist ning sellega ekraanil kiiresti liikuva objekti “jälitamist”. Mõlema katse käigus sooritati visuaalset ülesannet samaaegselt eelsalvestatud jutu kuulamise ja sellele vastamisega.
Almor nimetab tulemusi “väga tugevateks” ning eeldab seaduspära rangematki ilmnemist tegelikes, interaktiivsetes vestlustes. Koos lingvistikatudeng Tim Boiteauga kordas Almor katset 20 paari sõpradega, kes osalesid tõelises vestluses, täites samaaegselt visuaalseid ülesandeid. Tulemused kogutakse ja analüüsitakse tänavu suvel.
“Eeldan, et sellises katses on mõju tugevam ja dünaamilisem, kuna tõelises vestluses on inimestel kihk osaleda,” kinnitas Almor. “Vesteldes me põhimõtteliselt võistleme teise osapoolega. Usun, et mida suurem on soov vestluses osaleda, seda suurem on tähelepanukadu visuaalse ülesande juures.”
Mõlemas katses paigutas Almor katsealused ümmargusse, ruumilise heliga (surround sound) keskkonda, kus kõlarid olid peidetud ning hääl nihkus ette, taha või kummalegi poole.
Almor avastas, et osalejad suutsid visuaalseid ülesandeid paremini sooritada, kui projitseeritud hääle allikas oli eespool. See efekt, mis pole küll sama tugev kui vahe kõnelema hakkamise ja kõnelemise ning kuulamise vahel, annab alust arvata, et keelelise ja visuaalse ülesande samaaegne sooritamine on lihtsam, kui ülesanded asuvad nii füüsiliselt kui kognitiivselt samas ruumipunktis.
“Inimesed on kas harjunud näost näkku suhtlema või siis koostavad keelelist ülesannet täites oma peas vaimse kuvandi, paigutades hääle mõnda ruumipunkti,” selgitas Almor. “Antud juhul on see ruumipunkt nende ees, mis annab mõista, et lihtsam on paigutada kõik tähelepanu nõudvad ülesanded ühtekokku.”
Uurimuse tulemustest võib olla kasu uute tehnoloogiate arendamisel, arvas Almor. Autos võib näiteks kõlariga sisetelefon projitseerida kõneleja hääle juhi ette, nii et see asub samas kohas autojuhtimise visuaalse ülesandega. Sama printsiipi saab rakendada distantsõppes, PowerPointi esitlustes ning sõjaväelises väljaõppes ja piloodikoolituses.
Eriti asjakohased on Almori tulemused viimaste statistiliste andmete valguses.
USA riiklik maanteeliikluse ja -turvalisusamet NHTSA andis aprillis teada, et 25 protsenti avariidest põhjustavad tähelepanuhälbed. Kindlustuskompanii Nationwide Mutual Insurance osutas 2007. aastal, et 73 protsenti juhtidest räägib autoroolis telefoniga. Arvestades, et rahvusvahelise mittetulundusühingu CTIA (mobiilside- ja Interneti liit) andmetel on mobiiltelefonide müük USAs 2008. aasta veebruariks kasvanud 254 miljonini (võrreldes 1990. aasta 4,3 miljoniga), on teadlastel enam kui küll põhjust uurida aju ja seda, kuidas ja kui palju mobiiliga rääkimine ja kuulamine autojuhtimist segab.
