Christoph Kolumbust ja tema meeskonda on pikka aega süüdistatud selles, et nad oma ajaloolise esmareisiga kandsid süüfilisenakkuse Ameerikast Euroopasse. Usutavasti tõid nad 1493. aastal Hispaaniasse koos uudistega Atlandi-tagustest maadest ka Uus Maailmas seigeldes külge saadud potentsiaalselt surmava haiguse idud.

Nüüd on aga annavad teadlaste leitud tõendeid mõista, et too tõbi oli Euroopas olemas ammu enne Kolumbuse sündi, vahendab The Daily Mail.

Londoni idapiirkonna surnuaial välja kaevatud luustikel tuvastati märgid süüfilisest, mida põeti kuni kaks sajandit enne Kolumbuse esimest reisi.

Ida-Londoni St Mary laatsareti kalmistul inimsäilmeid välja kaevanud arheoloogid leidsid mõnede skelettide koljudel ja jäsemetel karedaid laike, mis on tunnistuseks süüfilise põdemisest.

Luid uurinud Londoni muuseumi ekspert Brian Connell ütles, et ei kahtle, et luud maeti maha enne Kolumbuse avastusreisi. Proovide analüüsimisel kasutatud radiosüsiniku meetodi täpsust hinnatakse 95-protsendiliseks.

Varasemad arvatavate Ameerika avastamise eelsete Euroopa süfiliitikute luude leiud on osutunud liiga ebakindlateks, et nende põhjal haiguse leviku kohta midagi kindlat väita.

„Me oleme veendunud, et Christopher Kolumbus ei mänginud haiguse esilekerkimisel ja ajastusel Euroopas mingit rolli. See on otsustav nael Kolumbuse-teooria sarka,” osutab Connell.

Kaks St Mary laatsareti kalmistult välja kaevatud süfiliitilist luustikku pärinevad aastatest 1200-1250, ülejäänud viis aastatest 1250-1400. Säilmed olid mulda sängitatud koos müntide ja muude radiosüsiniku-dateeringu tulemusi kinnitavate hauapanustega.

Tõenäoliselt kuulusid säilmed läheduses asuva St Mary laatsareti süüfilisepatsientidele. Üks luustikest oli lapse oma, kelle haigus oli teinud pimedaks ja kiilaks ning pannud hambad kasvama lõua suhtes 45-kraadise nurga all.

„Lapsele, kes surres oli umbes kümneaastane, pidi näo taoline kohutav väärareng põhjustama suuri kannatusi. Muidu sile kolju oli mühklik nagu kuumaastik. Nende luude leidmine põhjustas väikese furoori, kuna haiguse sümptomid olid sedavõrd ilmsed,” ütleb Connell.

Süüfilis, mida kannab bakter treponema palladium, põhjustab ränki kahjustusi südamele, ajudele ja luudele ning võib ravita jäämisel kujuneda surmavaks.

Sadu aastaid enne antibiootikumide leiutamist levis süüfilis kiiresti ning laastas peagi kõiki suuremaid linnu.

Arstid on haiguse päritolu üle vaielnud sellest ajast peale, kui 1495. aastal — kolm aastat pärast Kolumbuse esimest reisi Suure Lombi taha — registreeriti Euroopas esimene ametlik süüfilisejuhtum.

Mõned on väitnud, et haigus tundis end Euroopas koduselt juba antiikajal, teised, et ränk nakkus oli nonde esimeste, tihti vägivaldsete Ladina-Ameerika ekspeditsioonide hinnaks.

Kunagi kuulutati Kolumbus esimeseks Ameerika mandrile jõudnud eurooplaseks, ent tänapäeval arvatakse, et viikingid sooritasid kontinentidevahelise merereisi juba mitusada aastat varem.

Pärast süüfilise levimist üle Atlandi olid eurooplased kiired vastastikku süüdistusi pilduma. Haigus ristiti küll Prantsuse, küll Napoli, küll Veneetsia tõveks.

Ookeani vastaskaldal külvasid Euroopast toodud tõved märksa laialdasemat hävingut. Miljonid indiaanlased surid Vanast Maailmast pärit leetritesse, grippi ja rõugetesse.


Jälgi Forte teadusuudiseid ka Twitteris!