Selleks kasutati suurt andmebaasi praegu olemasolevate õistaimede ja nende sugupuude kohta.

Tulemusena leiti, et kõigi õistaimede vanaisa oli kahesooline ja sümmeetrilise ehitusega ning sel oli ringikujuliselt jaotunud kaks komplekti õiekatteid. Kahesooline tähendab botaanikas, et õiel olid nii isas- kui emassuguorganid ehk tolmukad ja emakas või emakad. Õiekate koosneb kihtidest ja lehtedest, mis kaitsevad õit ja ümbritsevad seda siis, kui see on veel pung. See koosneb kas tupp- ja kroonlehtedest (siis on tegu kaheli õiekattega) või ainult ühesugustest õielehtedest.

Ajakirjas Nature Communications ilmunud uuringu põhjal vaatlesid teadlased selle tulemuseni jõudmiseks kokku 792 erinevat liiki 372 taimeperekonnast. Nende perekondade omavahelised vahelised suhted pandi paika molekulaargeneetika abil, tänu millele on võimalik tuvastada ühiseid esivanemaid ja seda, millal erinevad liigid üksteisest nii-öelda lahku läksid. Seejärel pandi paika tõenäolised ajahetked, millal 27 erinevat õitele iseloomulikku joont ilmnesid. Lõppkokkuvõttes jõuti pildil oleva õie rekonstruktsioonini, mille puhul teadlased on väga kindlad umbes poolte tehtud järelduste ja õie omaduste osas. Ülejäänud omaduste puhul öeldakse, et need olid sellised "suure tõenäosusega." Nii valiti näiteks värvid, õie organite kuju ja suhteline suurus pigem kunstilisest vaatenurgast lähtudes.

Lihtsustatud kaart näitab, kuidas kõik tänapäeval eksisteerivad õied ühisest esivanemast pärinevad.

Esimese õie taasloomine on siiski märkimisväärne saavutus arvestades, kui vähe õistaimedest tegelikult teame. Hinnanguliselt ilmusid need 140 - 250 miljonit aastat tagasi, mis on määratult pikk ajavahemik. Pole ühtki vanemat õiekivistist kui 130 miljoni aasta tagant.

Pildil olev õis on kõigi tänapäevaste õistaimede viimane ühine esivanem. Pole välistatud, märgivad teadlased, et õistaimi eksisteeris ka enne seda, kuid sel juhul moodustasid need oma sugupuu, millest tänaseks pole mitte midagi järel.