Selles ei kahtle ilmselt keegi, et osa inimestest on omakasupüüdlikud, manipuleerivad ning valmis vähem või rohkem petma, et olukorrast kasu lõigata. Teadlased tundsid aga huvi, kas inimese kõige suurem sõber, koer, on võimeline sama madalale langema.

Testgrupis oli 27 koera erinevas vanuses ja erinevast tõust. Et koerte manipuleerimisvõimet välja selgitada, treeniti koeri eristama kahte naist nende lahkuse alusel jagada toitu või maiuseid.

Üks naistest, lahke inimene, andis koertele maiuseid, teine aga ainult näitas maiust ja peitis selle siis ära. Kui koertel lasti hiljem valida, siis koerad eelistasid seda inimest, kes neile varem lahkelt toitu jagas.

Selle teada saamiseks ei peagi uurimistulemusi vaatama - koeraomanikud on ilmselt isegi teinud tähelepanekuid, et kui mõni pereliige koerale pidevalt toidupalakesi poetab, siis istub koer suure tõenäosusega just selle pereliikme lähedal või vähemalt jälgib hoolega viimase tegemisi.

Järgmine koertega läbi viidud katse oli samm edasi. Koertel lasti jälgida, kuidas maha asetati kolm karpi, millest kahte pandi viinerid ja kolmas jäi tühjaks. Koertele anti käsklus “näita toitu,” mille peale koerad osutasid ühele maas olevale karbile.

Seda katset korrati kõigepealt “lahke inimesega,” kes õige vastuse korral andis karbis oleva maiuse koerale. Selge on see, et koerad kuulasid käsklust üsna hea meelega.

Katset korrati ka teise inimesega, kelle reaktsioon õigele vastusele oli sootuks erinev - tema võttis karbis olnud maiuse endale. Katseid tehti kahel päeval.

Kuigi koerad olid lahke inimesega koostööaltimad ka esimesel testpäeval, kaldus koerte erinev suhtumine inimestesse teisel päeval juba selgemalt lahkelt maiuseid jagava inimese eelistamise suunas. See tähendab, et koerad olid altimad näitama toiduga karpi lahkele inimesele.

Teisisõnu - enam kui pooled koertest said aru, et kui nad juhatasid pidevalt maiuseid ära võtva inimese õige karbi juurde, siis ei saa nad sellest vähimatki kasu ja nad hakkasid valetama, kui neil paluti toidule osutada.

Kaks testrühma koera olid lausa nii kavalad, et lahke inimene juhatati alati vorsti sisaldava karbi juurde, teisele inimesele ei näidatud õiget karpi kordagi.

Need tulemused näitavad, et koerad on tegelikult võimelised oma käitumist suunama ja kasutama taktikalist pettust. Koerad saavad aru, kuidas nende käitumine mõjutab teiste käitumist ja tagajärgi.

Vice ajakiri vahendas koerte treeneri Elisha Stynchula arvamust uuringu kohta. Tema sõnul panevad uuringutulemused tõsiselt mõtlema selle üle, millised on koerte kavatsused midagi tehes.

Stynchula sõnul on uurimistulemusi raske sõnastada nii, et koerad petavad ja valetavad. Pigem näitab uuring, et koerad on väga intelligentsed loomad.

Küll aga on selge see, et koerad on väga motiveeritud tegema seda, millest nad ka ise enim kasu lõikavad. See on ka peamine põhjus, miks koerad nii lihtsasti treenitavad on.

Küll aga ei ole koerte treeneri jaoks uus see kontseptsioon, et koerad on võimelised manipuleerima. Tal on endal tuua näide sellest, kuidas nende koer üritab teisele pereliikmele näidata, et ta pole veel süüa saanud, kuigi tegelikult on. Ehk siis kerge manipulatsiooniga üritab koer saada teist õhtusööki veel.

Me võime diskuteerida, kas uurimuse taga olev mõte, et koerad võivad valetada, on kõige õigem väljendus. Koera vaatenurgast on tegemist intelligentse manipulatsiooniga saavutada kasulikum tagajärg. Aga kas sisuliselt sama ei ole ka valetamine?

See selleks, uurimistulemused näitavad, et koera siiraste silmade ja kõige alandlikuma vaate taga on tegelikult tõsine mõttetöö ning erinevate situatsioonide kaalumine. Küsimus on seegi, kas omanikud peaksid suhtuma natuke kriitilisemalt oma koera kavatsustesse?

Uurimuse üks autoritest, Marianne Heberlein leiab, et ilmselt peaks. "Koer on lojaalne ja hea kaaslane, aga uurimus näitab, et koerad, nagu ka muud loomad (ja inimesed), tegelevad optimiseerimisega, et suuremat kasu saavutada. Koerad teavad, mida nad tahavad ja on võimelised inimestega manipuleerima, et eesmärke saavutada,” vahendab Vice Broadly.