Klimatoloogid hirmutavad 20-meetrise merepinna tõusuga
Teadlaste sõnul viib selliste tagajärgedeni temperatuuri vaid kahekraadine tõus, mida Valitsustevaheline Kliimamuutuste Nõukogu (IPCC) vaatleb praegu kui lubatavat tõsus. Rutgersi töögrupi uurimus avaldati teadusajakirjas Geology ja seda rahastas Ameerika Ühendriikide Rahvuslik Teadusfond (National Science Foundation).
Kliimateadlased eesotsas Kenneth Milleriga viisid läbi kolmes maailma punktis – Virginias (USA), Uus-Meremaal ja Vaikse ookeani keskosas Marshalli saartel Enewetaki atollil isotoopse analüüsi. Uuritud kivimid kuulusid pliotseeni ajastusse – 5 kuni 2,5 miljoni aastani tagasi kui Maa kliima meenutas praegust ning õhutemperatuur oli kahe-kolme kraadi võrra praegusest kõrgem.
Kivimite isotoopse koostise põhjal, mis on moodustunud ladestunud foraminifeeridest (ehk kambrilised (Foraminifera) on juurjalgsete hulka kuuluvad ainuraksed), tegid teadlased kindlaks selle ajastu ookeanide veetaseme. Nende andmetest selgub, et 95-protsendise tõenäolisusega oli merepind siis 20 (lubatava veaga 10) meetrit praegusest kõrgem.
Autorite sõnul saatis seda toona täielik Arktika ja Gröönimaa liustike sulamine, samuti suure osa Antarktise jää kadumine. Teadlased arvavad, et kõigest kahekraadise õhutemperatuuri tõusu puhul ja meie kliima lähenemisel pliotseeni ajastule, taolised muutused korduvad, võimalik, et küll mitte kohe. Selleks kulub hinnanguliselt mitu tuhat aastat.
„Selline ookeanide tõus muudab maailma rannikud soisteks ja mõjutab ligi 70 protsenti Maa elanikkonnast. See ei tähenda, et praegu tuleks tormata oma mereäärset kinnisvara müüma, sest nii suure jääkatte sulamine võtab aega sajanditest kuni aastatuhandeni,“ ütles Miller.
Tegu pole esimese uurimusega, milles tõmmatakse paralleele tänapäeva ja pliotseeni ajastuga eesmärgiga pronoosida Maa kliima edasist muutumist. Varem on geoloogid juba viinud sarnase analüüsi läbi ja said merepinna tõusu osas enamvähem samad tulemused.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!