Kliima soojenemine sütitab piirisõdu
Liustikud ja jääväljad kogu maailmas sulavad sedamööda, kuidas temperatuurid tõusevad, ning eriti ränga hoobi on saanud Euroopa kõrgmäed, vahendab New Scientist.
Ettepaneku Šveitsi-Itaalia piiri korrigeerida tegi Itaalia vasaktsentraalse opositsioonipartei liige Franco Narducci. Itaalia parlament peab enne muudatuse realiseerumist vastu võtma uue seaduse, Šveitsis pole samasuguse protsessi järele aga vajadust. Lõpliku piiri paneb paika Šveitsi riikliku topograafiaameti ja Itaalia sõjalise geograafia instituudi ekspertidest koosnev komisjon.
"Minu meelest on fantastiline, et need kaks riiki arutavad piiride kohendamist," leiab Mark Zeitoun, Ühendkuningriigi East Anglia ülikooli ekspert rahvusvaheliste ressursside halduse ja konfliktide alal. "Mujal maailmas on suhtumine tihti märksa natsionalistlikum."
Ettepanek liigutaks piiri kuni sada meetrit mitmes regioonis, kaasa arvatud piirkond ümber kuulsa Matterhorni mäe, mis jääb endiselt piiriala keskele.
Piiri nihutamine ei mõjuta elanikkonda piiri lähedal, sest küsimusealused paigad asuvad enam kui 4000 meetrit merepinnast kõrgemal ning on asustamata. Küll aga võivad mõned teised liustike sulamise ja geograafiliste muudatuste alad osutuda kõvemaks riiupähkliks.
"Kliima soojenemine võib viia mastaapsete konfliktideni, eriti kui küsimuse all on veeressursid," selgitab Nick Robson Lõuna-Aasia strateegilise stabiilsuse instituudist.
Üks selline klimatoloogilis-poliitiline püssirohutünn asub vaidlusaluses Kašmiiris, millest suurem osa jaotub India ja Pakistani vahel. Mägise regiooni pärast on kibedaid lahinguid löödud alates sellest ajast, kui Pakistan Indiast 1947. aastal eraldus.
Pakistani suuremad jõed, nende hulgas Indus, saavad alguse India kontrolli all olevates piirkondades paiknevate liustike sulamisveest. Sedamööda, kuidas need liustikud kliima soojenemise tõttu sulavad ja taanduvad, on oodata ka tõsiseid üleujutusi ja seejärel, kui sulamisvesi enam jõgesid toita ei jõua, üleüldist põuda.
Pakistan süüdistas eelmisel nädalal Indiat Chenabi, Himaalajast mõlemasse riiki voolava jõe vee kinnihoidmises.
Pakistani president Asif Ali Zardari hoiatas, et Pakistani veekriis on otseses seoses kahe riigi suhetega. "Õige resolutsioon võiks ära hoida keskkonnakatastroofi Lõuna-Aasias," ütleb ta, "kuid suutmatus selleni jõuda võib lisada õli ekstremismi ja terrorismi põhjustavasse rahulolematuse-tulle."
USA-s Washington DC-s asuva ülikooli American University kliima, geograafia ja konfliktide vaheliste seoste ekspert James Lee nõustub. "Kašmiiri liustike kiskumine India-Pakistani dispuuti on enam kui tõenäoline."
Zeitoun peab tõsisemate probleemide ilmnemise tõenäosust väikseks. "Seos kliimamuutuse ja konflikti vahel on üsna habras," märgib ta.
Kliimamuutusest tulenevas veenappuses vaevlevad riigid võiksid toidu kasvatamise asemel seda importida, kahandades sel moel riikidevahelisi pingeid, ütleb ta, ehkki puudus põhjustaks siiski suuri toimetulekuraskusi põllupidajatele.
Lee usub, et esimeseks tõeliselt plahvatusohtlikuks piirkonnaks kujuneb Põhjapoolus. Taanduv jääkate võimaldab peagi tihedamat meretransporti ja naftapuurimist, ning paljud riigid, nende hulgas USA, Kanada ja Venemaa, on kuulutanud sealseid alasid endale kuuluvaks.
"Enamik tükist Arktikast huvitatud riike on NATO liikmed, mistõttu võib loota, et erimeelsused lahendatakse rahulikult," arvab ta, "kuid Venemaa kujutab endast täiesti ennustamatut tegurit."
Teisel pool maailma on Tšiili ja Argentiina juba mõnda aega vaielnud Lõuna-Patagoonia jääväljade teemal, mis viisid 1978. aastal kriisini ning kus konflikt võib nüüd, kus jää sulab, uuesti lõkkele lüüa.
"Piir pole selgelt maha märgitud," selgitab Lee. Siiski usub ta, et konfliktist on lood veel kaugel ning olukorra teravnemist pole oodata enne 2048. aastat, mil päädib Antarktika Lepingu kehtivus.
