Kiviaja inimesed suhtlesid munakoorte vahendusel

 (9)
Kiviaja inimesed suhtlesid munakoorte vahendusel
Reuters/Scanpix

Enne ühiskondlikke internetivõrgustikke, tekstsõnumite saatmise võimalust, telefonikõnesid või isegi maismaapostiteenistust kasutasid kütid-korilased sidepidamiseks munakoori.


Väga ammu enne seda, kui inimestevahelises kommunikatsioonis hakkas tooni andma arvutiklahvide lakkamatu klõbin, kraabiti sõnumeid munakoortele, vahendab Discovery News.

Ärge naerge — uurijad väidavad, et geomeetriliste kujunditega kaetud jaanalinnu-munakoorte leid näitab, et Aafrika kütt-korilaste seas oli sümbolipõhine sidepidamismeetod olemas juba umbes 60 000 aastat tagasi.

270 graveeritud munakoorekillust koosnev ebatavaliselt suur valim, mis suuremas osas kaevati viimaste aastate jooksul välja Lõuna-Aafrikas Diepkloofi kaljuvarjendi (Diepkloof Rock Shelter) nimelises piirkonnas, kannab kaht tüüpilist kujundusmustrit, teatab Bordeaux’ 1. ülikooli arheoloogi Pierre-Jean Texieri juhitud töörühm.

Vahemikus umbes 55 000 — 65 000 aastat tagasi oli kummagi mustri kasutamise õitseaeg, teatavad uurijad ajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences sel nädalal avaldatud töös.

Uurijad teadsid juba, et Howiesons Poorti kultuur, mille liikmed munakoortele mustreid uuristasid, tegeles ka muude sümbolipõhiste praktikatega nagu mustrite uuristamine pigmendikildudele, mille tähtsust peetakse inimese käitumise evolutsioonis murranguliseks. Diepkloofi leiud esindavad aga esimest piisavalt suurt arheoloogilist valimit, mis näitab, et kiviaja inimesed panid vähemalt enda graveeringutes aluse mustrite traditsioonile, ütleb Texier.

Tõendid meelega tehtud aukudest mitmes Diepkloofi munakoores näitavad, et muistsed inimesed valmistasid neist midagi plaskude sarnast — tava, mida on dokumenteeritud ka Aafrika kaasaegsete kütt-korilaste hõimude seas.

Graveeritud mustrid näitasid tõenäoliselt munakoorte kuulumist konkreetsetele rühmadele või kogukondadele, oletab Texier.

“Diepkloofi graveeringutel oli ilmselge visuaalse demonstratsiooni eesmärk ning sellisena nägid neid nii arvestatav osa sama kogukonna liikmetest kui tõenäoliselt ka naaberkogukonnad,” kommenteerib Bordeax’ 1. ülikooli arheoloog Francesco d’Errico, kes ise seekordses uurimuses ei osalenud.

Küll aga osales D’Errico 100 000 kuni 75 000 aastat vana 13 graveeritud pigmendikillu leiu väljakaevamisel Lõuna-Aafrika Blombose koopas. Koos varem Aafrikas ja Lähis-Idas välja kaevatud augustatud merekarpide ja muude ehete leidudega näitavad need avastused, et inimesed ja neandertallased valmistasid sümboolse tähendusega esemeid kindlasti juba rohkem kui 60 000 aasta eest.

Veelgi põnevam asjaolu Lõuna-Aafrika munakoorte juures on joogitilade olemasolu, leiab Arizona osariikliku ülikooli arheoloog Curtis Marean. Anumad vee kaasaskandmiseks võimaldasid iidsetel inimestel matkata palju kaugemale läbi kuivade piirkondade, märgib ta.

“Suutlikkus vett kaasas kanda ja talletada kujutas endast läbimurret tehnoloogia arengus, ning nüüd on meil olemas väga head tõendid selle kohta juba väga ammusest ajast,” rõõmustab Marean.

Diepkloofi vanimatest settekihtidest leitud munakoorekildudele on kantud nn viirutatud vöödi motiiv. Graveeringud kujutavad endast kaht pikka rööpset vööti, mida lõikavad mitmed lühemad viirud. Mõnel eksponaadil on ainult üks viirutatud vööt, teistel jäljed kahest või kolmest. Graveerijad alustasid alati rööpsetest vöötidest ja lisasid seejärel korrapäraste vahemaade tagant lõikuvad viirud, kinnitab Texier.

Mustrid uuematest Diepkloofi pinnasekihtidest leitud munakoortel kujutavad sügavaid rööpseid jooni, mis vahel koonduvad või lõikuvad. Üks sellisest kihist pärinev munakoor kannab teistsugust mustrit — veidi kõveraid rõhtjooni, mis ristuvad keskse püstjoonega.

Paljudest Howiesons Poorti väljakaevamispaikadest Aafrika lõunapiirkonnas leitud jaanalinnu-munakoortest on vaid Diepkloofi koortel näha tõendeid stilistilise graveerimise traditsioonide olemasolust, nendib Texier.