Kirjanduslik tõde võib olla kindlam kui ajalooline fakt
Mainitud tegelasi iseloomustab veel see, et oma populaarsuse tõttu on nad eraldunud algupärasest kirjanduslikust kontekstist ning on muutunud nn hõljuvateks entiteetideks. Kõik tunnevad karaktereid nagu krahv Monte Cristo, Robin Hood, Miki Hiir ja Punamütsike, olgu nad siis vastavaid algteoseid lugenud või mitte. Antud tegelased pole enam pelgalt oma omaduste summad, vaid kujutavad teatud kõrgema tasandi reaalsust, mida me enam muuta ei saa.
Filosoofiatraditsioonist juhindudes võib Eco sõnul väita: on olemas abstraktsed objektid, näiteks arvud ja suhted, ning konkreetsed objektid nagu Umberto Eco ja Anna Karenina. Erinevus viimati mainitute vahel seisneb vaid selles, et üks on füüsikaline objekt, teine aga kognitiivne ehk teadvusest sõltuv. Eco ei poolda seejuures mingit semiootilist idealismi, vaid postuleerib seesuguse väljamõeldud tegelaste ontoloogia vaid semiootilise kirjelduse eesmärgil. Küll aga osutab Eco, et Charles S. Peirce'i kolmikmudel, mille järgi semioosises osaleb lisaks tähistajale ja tähistatavale ka märgilisusest sõltumatu referent ehk osutus (asi ise), on naiivne käsitusviis. Iga konkreetne osutus kuulub kokku vastava võimaliku maailmaga - olgu selleks siis ilukirjanduslik teos või ajalooõpik.
Nii sarnaneb ajalooline tõde teatud mõttes väljamõeldisega, sest kuulub samasse lõputusse semioosisesse ja tekstide läbipõimunud võrgustikku. Seejuures võib kirjanduslik tõde olla isegi kindlam kui ajalooline fakt. Näiteks võime ju vaielda selle üle, kas Hitler suri või ei surnud oma punkris, kuivõrd vastukäivate alliktekstide taga pole ühtset autoripositsiooni. Saame aga olla täiesti kindlad selles, et Sherlock Holmes tõmbas piipu ning Miki Hiir kandis valgeid kindaid.
Ajalooliste tõdedega võib võrrelda ka religioosseid entiteete kui 90 protsendi ulatuses fiktiivseid - ühe usutõe tunnistaja peab ju pidama väljamõeldisteks kõiki teisi kaanoneid, ateisti ontoloogias oleksid aga kõik religioonid kokku luuletatud. Tuleb välja, et samal ajal kui paavst ja dalai-laama vaidlevad selle üle, kas Jumal on olemas või mitte, peab kumbki nõustuma sellega, et Superman on seesama kes Clark Kent.
Otsused väljamõeldud maailma kohta muutuvad Eco nägemuses lakmuspaberiks mis iganes otsuse usaldusväärsusele - väide, et Hitler suri oma punkris, oleks täiesti tõene ainult siis, kui ta oleks tõene samal viisil, nagu on väide, et Clark Kent on Superman. Fiktsioon pakub meile kindlustunnet, mida tegelikkus anda ei saa.
