Kinkide logistika: millega jõulutaat pakke tuues arvestama peab?
Kui kiiresti jõuluvana liigub?
Kui võtame eelduseks, et jõulutaat peab jõuluööl läbima 510 000 000 kilomeetrit, milleks tal on aega 32 tundi (arutluskäigu, millel sellised numbrid rajanevad, leiate siit, peab ta pidevalt liikuma kiirusega 10 703 437,5 km tunnis (eeldusel, et ta ei peatu hetkekski: kingituste sõidu pealt korstnatesse tulistamiseks tuleks saanile paigaldada mingisugune spetsiaalne seadeldis. Kingipildur peab olema varustatud ka muljetavaldava juhtimissüsteemiga vältimaks afgaani pulmaliste ülepuistamist liigsete kingitustega). Tõenäoliselt on jõuluvanale soovitav paigaldada ka kateeter — nii saaks ära jätta käimlapeatused, kirjutab ajaleht The Daily Telegraph.
Kui palju saan kaalub?
Mullu arvutasime jõuluvana (700 000 000 Optimus Prime’i mudelit kandva ning kolme miljoni põhjapõdra taha rakendatud) saani raskuseks 1 232 300 tonni. Tänavu peab taat aga filmi Toy Story 3 (“Lelulugu 3”) edu tõttu arvestama Buzz Lightyeariga, mis suhteliselt kerge Optimus Prime’i 659 grammi kõrval kaalub koos karbiga muljetavaldavad 1,2 kilo. See teeb kokku 840 000 tonni mänguasju, mille kohaletoimetamine nõuab 5 600 000 põhjapõtra. Eeldusel, et iga poro kaalub umbes 272 kilo, kujuneb kogu kingirongi seisumassiks (kaalutu saani juures) 2 363 200 tonni. Mullu unustasime aga arvesse võtta saani liikumiskiirusest johtuvat massi relativistlikku kasvu. Kiirusel 10 703 437,5 km/h ehk 0,97 protsendil valguse kiirusest kihutava kupatuse näiline kaal paigalseisva vaatleja jaoks on 2 363 310,33 tonni.
Kas põhjapõdrad oskavad lennata?
Sellele küsimusele on kõige pädevam vastama The Daily Telegraphi endine teadustoimetaja dr Roger Highfield, kes on kirjutanud suisa samanimelise raamatu (“Can Reindeer Fly? The Science of Christmas”). “Kusagil Põhjapoolusel, aga võimalik ka, et Türgis Gemileri saare alla maetud tohutusuures kompleksis peab tööd rühmama terve teadlaste armee, kes teevad katseid kõige uuemate kõrgtemperatuurmaterjalide, geneetiliste raaltehnoloogiate ja moonutatud aegruumi-geomeetriatega ning keda kõiki ühendab üksainus eesmärk: teha igal aastal jõulude ajal miljoneid lapsi õnnelikuks,” ütleb ta, võttes vaatluse alla jõululise tehnoarendustöö mõned võimalused.
Rakettsaan ei tule kõne alla: kütuse hind kujuneks sandistavalt kõrgeks. Kui aga jõuluvana päkapikud — keda Highfield nimetab “kahtlemata kõige tähelepanuväärsemaks uurimis- ja arendustiimiks, mida sel planeedil iial nähtud“ — on välja töötanud aegruumi painutamise tehnoloogia, nii et saan paikneb väikeses aegruumimullis, mis ise liigub, saaks see reisida valgusest kiiremini. Teine otseteid võimaldav hüpoteetiline tehnoloogia hõlmab ussiauke, millega kaasneks ka ajas reisimise boonus, mis kõrvaldaks ühe olulise piirava tingimuse — et kogu töö tuleb ära teha üheainsa õhtu ja öö jooksul.
Ent see kõik kehtib võimsa mootorsaani kohta. Põhjapõdrad ise peavad ikkagi lennuvõimelised olema. Seda annaks saavutada geenitehnoloogiaga, mille raames on põtrade kopsud kavandatud hiiglasuureks ja täidetud heeliumiga; nad võivad koguni sündida tiibade ja stabilisaatoritega. Või, nagu osutab Warwicki ülikooli matemaatikaprofessor Ian Stewart: “Põhjapõtrade pealagedel leiduvad huvitavad riistad või konstruktsioonid, mida meie nimetame sarvedeks ja peame oma kergeusklikkuses relvadeks isasloomade omavahelises konkurentsis emasloomade pärast. See on täielik mõttetus. “Sarved” on tegelikult fraktaalsed pöörisegeneraatorid.” Kiiruste juures, mida põdrad kõikide kinkide kohaletoimetamiseks saavutama peavad, tekitavad nende sarved ilmselt piisavalt palju tõstejõudu, et võimaldada neil lennata.
Miks me üldse kinke teeme?
Me kõik oleme ju arenenud olendid, eks? Isekad geenid ja kõik muu selline. Miks me siis lahkust ilmutame? Miks raiskame väärtuslikke ressursse kaasinimestele, kui võiksime kõik endale hoida? Ometi on nii omakspüüdmatus kui kinkide tegemine omased tuhandetele loomaliikidele.
Enamiku liikide juures selgitab taolist käitumist sugulusvalik (heldus lähedaste sugulaste suhtes, kes tõenäoliselt meie geene edasi kannavad) või isenditevaheline kaubatehing: isasisendid teevad emastele kinke lootuses suurendada oma paaritumisvõimalusi; ühiskondlikud olendid on vastastikku lahked selleks, et pälvida tulevikus vastuteeneid. Inimesed ilmutavad aga sageli lahkust ka võhivõõraste suhtes, kes nendega peaaegu kindlasti suguluses pole ja keda nad ei pruugi enam kunagi kohata. Enamasti selgitatakse selliseid tegusid “evolutsioonilise pohmelusega” ajast, mil me elasime palju väiksemates rühmades.
Harvardi ülikooli professor Martin Novak aga annab mõista, et meie lahkusel on ometi evolutsiooniline funktsioon, kuna see tekitab omakspüüdmatuse “võrgustiku”, mis kokkuvõttes meile kasu toob — mina aitan sind ja lõpuks aitab keegi võõras kunagi mind. “Meie analüüs näitab, et tänulikkus ja muud positiivsed emotsioonid, mis suurendavad meie valmisolekut teisi aidata, võivad kujuneda välja ka loodusliku valiku konkurentsitihedas maailmas,” osutab Novak. Nii käivitatakse tema sõnul “altruismiepideemia”, mis toob kaasa omakspüüdmatute tegude plahvatusliku kasvu.
Jälgi Forte teadusuudiseid ka Twitteris!
