Muidugi on palju diskuteeritud selle üle, kas on põhjust hädakella lüüa, kuid nagu juba Hemingwaygi ütles (parafraseerime natuke) -- ära arva, et hingekella lüüakse ainult vihmametsadele; seda lüüakse sinule. Sellepärast on põhjust statistikast järele vaadata, kas CO2e õhkupaiskamine on selle kümnendi jooksul vähenenud või suurenenud ja kas inimkond peaks 2100. aastaks valmis olema mustaks stsenaariumiks.
Vahepeal toimus Kyoto-rindel olulisi muutusi, protokolli ratifitseeris Venemaa, mis jõustaski protokolli lõplikult 2005. aastal. Asi oli selles, et Venemaalt nõudis protokoll üksnes oma emissiooni mittekasvatamist, kuna USAlt, Euroopa Liidult ja Jaapanilt nõudis aga otsest vähendamist.
Ajavahemikus 2004-2006 aga ei näidanud Kyoto protokolli jõustamine veel mingit otsest efekti, sest puhta süsiniku aastaemissioon oli planeedil suurenenud tervelt ühe gigatonni võrra, CO2e emissioon oli aga jõudnud ohtlikult lähedale 29-gigatonnilisele tasemele. Seega on sügavalt alust arvata, et kui midagi ette ei võeta, siis 2100. aastaks olemegi lõhkise küna ees.
Kui Kyoto protokoll 2005. aasta jaanuaris jõustus, seisis selle kaaskirjas, et nüüdsest hõlmab lepinguosaliste riikide emissioonimäär 61,5% kogu maailma riikide määrast. USA-d (kes pole Kyoto protokolliga ühinenud) peetakse maailma suurimaks saastajaks, ta emiteerib 36% CO2e kogusest.
Seega, kui 61,5% on „head” ja 36% on „pahad”, siis oleks ju huvitav teada, kelle arvele langeb ülejäänud 2,5%? Türgi ei ole protokolliga ühinenud ja saastab 0,8% maailma kogusest. Lisaks veel Süüria (0,3%), Kasahstan (0,7%), Tadžikistan (0,1%), Omaan (0,1%), Sudaan (0,1%), Afganistan (0,1%), Zimbabwe (0,1%), Lääne-Sahara (0,1%) ja mõni rahvusvaheline organisatsioon. Peale Türgi, Kasahstani, Tadžikistani ja Omaani on tegemist väga vaeste riikidega, kus sisemajanduse kogutoodang on maailmatasemega võrreldes ääretult minimaalne.
Kyoto protokolli kriitikud ütlevad, et seda ei peaks arvestama, kui palju emiteeritakse suhtarvuna SKP-sse per capita, vaid seda, kui palju üks või teine riik üldse emiteerib. Selge on see, et vähendatava süsinikdioksiidi emissiooni peab keegi kinni maksma, see tähendab kaotatavaid töökohti, ühiskondliku psühhokliima halvenemist ja koormust sotsiaalsüsteemile.
Kui jagada saastekvoodid riikide vahel nende rahvaarvu arvestamata, siis maksaksid Hiina ja USA peaaegu võrdselt. Jaapani majanduse näide pärast 1973. aasta naftakriisi olevat indikaator, et ka suhteliselt suure rahvaarvu ja suhteliselt olematute riigisiseste maavarade korral saab üles ehitada täiesti toimivat majandust, seejuures mitte ületades kasvuhoonegaaside õhkupaiskamise kvoote — viimane probleem oli just tol ajal omane ekstensiivselt ja hoolimatult majandavatele Ida-Euroopa maadele.
