Kes on ühiskonda valitsev evolutsiooni tegelik tipp?
40ndates ja 50ndates eluaastates inimesed võivad küll taga nutta kaotatud saledat figuuri või viljaka ea möödumist, kuid tegelikult on needsamad muudatused inimliigi edukuse alustaladeks, vahendab The Telegraph.
Cambridge'i ülikooli bioloogiateaduskonna kliinilise veterinaaranatoomia doktori ja paljunemisteadlase David Brainbridge'i osutusel pole keskealised inimesed sugugi "allakäigutrepil", vaid kehastavad pigem evolutsiooni ülimat saavutust, kuna on peenhäälestatud etendama ühiskonnas elutähtsat rolli, millega nooremad täiskasvanud hakkama ei saaks.
Ehkki viiendal ja kuuendal elukümnendil manduvad märkimisväärselt mõned füüsilised omadused nagu naha vetruvus ja silmade võime näha lähedalasuvaid objekte, jäävad olulisemad aspektid nagu aju üldine jõudlus praktiliselt muutumatuks.
Inimesed on loomade hulgas selles mõttes peaaegu ainulaadsed, et naised kaotavad paljunemisvõime enam-vähem elu keskel — ajal, mil neil pärast viljaka ea möödumist seisab ees veel vähemalt kaks aastakümmet elu hea tervise juures. Naistele truuks jäävad mehed loobuvad sisuliselt samuti võimalusest kunagi veel isaks saada.
Me oleme aga sedavõrd keeruline liik, et meie täiskasvanud isendeilt nõutakse palju enamat kui lihtsalt paljunemist ja järglaste kasvatamist, rõhutas dr Brainbridge.
Ajakirjas New Scientist ilmunud artiklis selgitas ta: "Keskiga on kontrollitud ja eelprogrammitud protsess, ning mitte mandumis-, vaid arenemisprotsess. Keskealiste inimeste arvukad rollid inimühiskondades on nii keerulised ja omavahel nii tihedalt läbi põimunud, et võib väita, et nad kujutavad endast kõige muljetavaldavamaid elusolendeid, keda looduslikul valikul seni on õnnestunud tekitada."
Paljud keskealised naised nutavad taga noorusliku kehakuju kaotust, jälgides ahastusega, kuidas rasvkude lahkub rindadest, puusadest ja reitest ning koguneb ümber keskkeha.
See juhtub aga sellepärast, et naise keha ei pea enam lapsi sünnitama ning tänu rasva tsentraalsele ladestumisele on seda kergem kaasas kanda.
Evolutsioonilises plaanis on oluline märkida, et paksem rasvakiht lubas meie esivanematel raskeid aegu kergemini üle elada, jättes nooremale põlvkonnale rohkem ellujäämiseks vajalikku toitu.
Vastupidiselt levinud uskumusele elasid paljud meie eelajaloolistest kõukudest vanemaks kui 40 eluaastat ning arenesid tuhandete aastate jooksul osavateks ja kogenud "supertoitjateks", rääkis dr Brainbridge.
Kogu meie evolutsiooni vältel on keskealised inimesed koos oma ühiskonna kultuuride ja tavanditega pärandanud noorematele põlvkondadele elutähtsaid käsitöö-oskuseid ning küttimis- ja korilustehnikaid.
Mõnedes pärismaistes põlis-ühiskondades kehtib taoline asjadekorraldus endiselt; läänemaailmas on keskealiste käes juhtivad ametikohad nii kontorites, ehitustel kui spordiklubides.
Mõned vaimsed võimed nagu reaktsioonikiirus hakkavad keskeas alla käima, ent me kompenseerime seda, kasutades aju teistmoodi ja arendades oskuseid nagu pikaajaline planeerimine ja projektide juhtimine.
Dr Brainbridge ütles: "Kultuur hoiab elus meist igaüht, ning peamine kanal kultuuri edasiandmiseks on see, et keskealised inimesed ütlevad lastele ja noortele täiskasvanutele, mida teha.
Keskealised inimesed suudavad rohkem, teenivad rohkem ja lühidalt öeldes juhivad maailma."
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!