Näätänen on avastanud mittekokkulangevuse negatiivsuse meetodi, mis võimaldab selgitada, millist tüüpi kuulmis- ja kõneraskused lapsel esinevad ning kuidas ajutegevus ravi tulemusena paraneb. Samal ajal, kui lapsele mängitakse ette erinevaid helisid, salvestatakse aju elektrilist aktiivsust. Kuigi lapsed peavad testimises aktiivselt osalema, on seda meetodit võimalik rakendada isegi imikute puhul.
Selgelt Eesti päritolu on sellest suurest artiklihulgast siiski vaid neli, seega võib Näätäneni nimi Eesti edukamate teadlaste reas tunduda vägagi küsitavana. Veelgi enam, teda võivad omaks pidada ka taanlased, sest Näätänen on külalisprofessor ka Taani Aarhusi ülikoolis.
Küsitavusi on ka eesti soost meestega. Veel enne Eesti iseseisvumist Soome Helsingi ülikooli biotehnoloogia instituuti juhtima läinud Mart Saarma närvisüsteemi arengu ja närvirakkude surma mehhanisme ja närvikasvufaktorite kasutamise võimaluste uurimist puudutavast teadustööst on otseselt Eesti teadusasutustega seotud sama väike osa nagu Näätänenil, vaid neli.
Samas on äsja Põhjamaade teaduspreemia pälvinud Saarma Eestis ametis nii Tallinna Tehnikaülikoolis kui juhib ka Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi teadusnõukogu.
Samuti teatas 1987. aastal Tartust Rootsi siirdunud ja paarkümmend aastat Stockholmi ülikoolis töötanud biokeemik Ülo Langel kahe aasta eest, et jagab end edaspidi Tartu Ülikooli Tehnoloogiainstituudi ja Stockholmi ülikooli vahel. Tartusse tõi Langeli võimalus viia oma vähiravimite uuringuid edasi aparatuuril, mis oli Rootsis tema jaoks kättesaamatu. Äsja pälvis rakusiseseid märklaudu uuriv töörühm Langeli juhtimisel tänavuse Eesti teaduspreemia. Ent Langel, nagu Saarmagi, on teadusartiklid avaldanud Stockholmi ülikooli alt.
Teadus on rahvusvaheline ning riigipiire on väga keeruline tõmmata. Mullu hindas Eesti teaduse kvaliteeti bibliomeetriliste indikaatorite põhjal Eesti teadusfondi nõukogu esimees professor Jüri Allik, leides, et ajavahemikus 1997–2007 pole kahekümnest Eesti teadlaste kirjutatud artiklite poolest viljakast teadusasutusest tervelt 11 üldse Eesti päritolu. Viis neist asub hoopis Rootsis ja neli Soomes.
Tabelit juhtis Tartu Ülikool (ligi 60 protsenti kõigist avaldatud artiklitest) järgnesid Tallinna Tehnikaülikool (18 protsenti), Eesti Maaülikool (7 protsenti) ja neljandal kohal esimene välismaine, Helsingi ülikool (5 protsenti).
Siin kõrval ilmunud tabelis on 20 Eesti teadlast, keda maailmas on viimase kümne aasta jooksul kõige rohkem tsiteeritud. Tabeli koostamise aluseks on maailma olulisemaid ja mainekamaid teadusajakirju koondav indeks ISI Web of Science, mis loeb kokku nii ilmunud artiklid kui ka kõik korrad, mil teised teadlased on oma artiklites algartiklile viidanud. Just viited on teadusmaailmas eriti hinnas, sest need osutavad artikli mõjukusele.
«Robustselt öeldes on suur hulk artikleid, mida keegi ei tsiteeri, makulatuur,» võtab Eesti Teaduste Akadeemia president, evolutsioonigeneetik Richard Villems kokku, miks on viidete lugemine oluline.
«Rohkelt viiteid näitab, et teema, millega teadlane on tegelenud, on ajakohane ja inimestel läheb seda ühel või teisel viisil vaja,» ütleb Tartu Ülikooli bioinformaatika professor Jaak Vilo, samuti üks Eesti teadlasi, kelle artiklitele on maailmas rohkelt viidatud.
Kuid veelgi olulisem on väljaanne, kus artikkel ilmub, lisab Vilo. Mida mainekam teadusajakiri, seda suurema tõenäosusega leiavad teised teadlased selle üles ning viitavad oma töödes sellele. Teadlase töö peab olema nähtav.
Samas on erinevatel teadusvaldkondadel erinev tsiteerimise traditsioon. Molekulaarbioloogias ja geneetikas on kombeks palju tsiteerida, matemaatikud teevad seda vähem. Siin kasutatakse erinevate erialade võrdlemiseks koefitsiente, mis neid traditsioonierisusi siluvad ja võimaldavad erinevates valdkondades tegutsevate teadlaste töö mõjukust hinnata.
See on ka põhjus, miks neuroteadlane ja psühholoog Risto Kalervo Näätänen jääb viidatavuse tabelis napilt alla Eesti Maaülikooli taimefüsioloogile Ülo Niinemetsale, sest taimeteadustes on ühel tsiteeringul pea kolm korda kõrgem kaal. Kuid kindlasti ei saa sellest järeldada, et Niinemets on seetõttu parem teadlane kui Näätänen.
Käesolev tabel teeb kahtlemata liiga humanitaarteadlastele, sest ajakirju, kus nemad oma töö tulemusi avaldavad, ISI Web of Science’i indeks ei kajasta. Miks on tsiteerimine oluline? Selle põhjal jagatakse teadusraha nii Eestis kui Euroopa Liidus, see on oluline teaduskeskuste kvaliteedi hindamisel. «Raha saamiseks annan ma lubaduse tegeleda mingi valdkonnaga. Lubadusi oskavad jagada kõik, aga varasemad artiklid on kinnitus, et oled võimeline lubadusi täitma,» ütles Vilo.
Füüsik Martti Raidal toob näiteks matemaatiku, kes on üksi nokitsenud tosin aastat ning lahendanud ära 300 aastat lahendamatuna püsinud võrrandi. «Ta poleks saanud Eestis ühtki teadusgranti, sest keegi poleks tema töid tsiteerinud.» Kui riigipiiride tõmbamisest oli juba juttu, siis Raidali sõnul torkab Eesti tsiteeritumate teadlaste nimekirjale otsa vaadates silma, et paljud on olulise osa oma teadustööst teinud välismaal või käivad regulaarselt välismaal.
Tartu Ülikooli edukate kiletehnoloogide töörühma kuuluv Kaupo Kukli on kaaluka osa oma teadustööst teinud hoopis Soome lahe põhjakaldal.
See läbinisti maskuliinne nimekiri tekitab küsimuse, kas naised Eestis teadust ei teegi? Teevad ikka. Kaks Eesti tsiteeritumat naisteadlast leiab Tartu Ülikooli Mikrobioloogia Instituudist: instituudi juhataja, professor Irja Lutsar, ning Marika Mikelsaar, keda Eestis tuntakse tervistava piimhappebakteri avastajana, kuuluvad tsiteeritavuse poolest mõlemad neljandasse kümnesse.
Enimtsiteeritud Eesti teadlased aastail 1999–2009(ISI Web of Science’i andmetel)
1. Ülo Niinemets, taimefüsioloog, Eesti Maaülikool, artikleid 86, tsiteeringuid 1739, koefitsient 3024*
2. Risto Kalervo Näätänen, neuroteadlane, Tartu Ülikool, artikleid 202, tsiteeringuid 4551, koefitsient 2984
3. Mart Saarma, bioloogia, biokeemia, Helsingi Ülikool, artikleid 99, tsiteeringuid 3511, koefitsient 2464
4. Kaupo Kukli, füüsik, Tartu Ülikool, artikleid 95, tsiteeringuid 1438, koefitsient 2130
5. Martti Raidal, füüsik, KBFI, artikleid 45, tsiteeringuid 1432, koefitsient 2121
6. Jaan Aarik, füüsik, Tartu Ülikool, artikleid 90, tsiteeringuid 1220, koefitsient 1807
7. Ülo Langel, biokeemik, Tartu Ülikool/Stockholmi Ülikool, artikleid 131, tsiteeringuid 2296, koefitsient 1611
8. Jaak Vilo, bioinformaatik, Tartu Ülikool, artikleid 16, tsiteeringuid 2139, koefitsient 1501
9. Mati Karelson, keemik, Tallinna Tehnikaülikool/Tartu Ülikool, artikleid 79, tsiteeringuid 1110, koefitsient 1480
10. Aleks Aidla, füüsik, Tartu Ülikool, artikleid 35, tsiteeringuid 829, koefitsient 1228
11. Teet Uustare, füüsik, Tartu Ülikool, artikleid 39, tsiteeringuid 791, koefitsient 1172
12. Toomas Kivisild, geneetik, Cambridge’i Ülikool/Tartu Ülikool, artikleid 78, tsiteeringuid 2489, koefitsient 1082
13. Marco Kirm, füüsik, Tartu Ülikool, artikleid 142, tsiteeringuid 719, koefitsient 1065
14. Väino Sammelselg, füüsik, Tartu Ülikool, artikleid 50, tsiteeringuid 688, koefitsient 1019
15. Olevi Kull (surnud 2007), ökoloog, Tartu Ülikool, artikleid 28, tsiteeringuid 52, koefitsient 920
16. Richard Villems, geneetik, Tartu Ülikool, artikleid 76, tsiteeringuid 2083, koefitsient 906,
17. Jaan Eha, kliiniline meditsiin, Tartu Ülikool, artikleid 11, tsiteeringuid 786, koefitsient 786
18. Martin Zobel, ökoloog, Tartu Ülikool, artikleid 36, tsiteeringuid 565, koefitsient 779
19. Peeter Hõrak, ökoloog, Tartu Ülikool, artikleid 27, tsiteeringuid 530, koefitsient 731
20. Urmas Kõljalg, ökoloog, Tartu Ülikool, artikleid 18, tsiteeringuid 530, koefitsient 730
*Koefitsientide arvutamisel on aluseks erinevate erialade erinev tsiteeritus. Siin tabelis esindatud erialade koefitsiendid on järgmised: taime- ja loomateadus, ka ökoloogia – 2,3; neuroteadused – 6,1; füüsika – 2,7; bioloogia ja biokeemia – 5,7; molekulaarbioloogia ja geneetika – 9,2; kliiniline meditsiin – 4.
Tabel: Mait Müntel (CERN), ISI Web of Science’i ja Eesti Teaduse Infosüsteemi põhjal.
