Kes elavad meie kõhus?
Seega ületab inimkehas elavate bakterite geenide arv rohkem kui sada korda inimese enda geenide arvu. Eri inimeste soolestiku mikrofloorat võrreldes leidsid teadlased, et erinevused eri inimeste kõhus pesitseva pisielu vahel polegi nii suured kui varem arvati.
Soolestiku mikrofloora geneetilise tausta tundmine on teadlaste sõnul vähemalt sama oluline kui inimese genoomi uurimine, ka see võimaldab haigusi ennetada ja neid paremini ravida.
„Tegemist on uue läbimurdetehnoloogiaga, mis esitab täpsed andmed inimese soolkanalis elutseva mikroobikoosluse geneetilisest kaardist, eristades seda inimese enda geenikomplektist,” ütles Tartu ülikooli mikrobioloogia emeriitprofessor Marika Mikelsaar.
„Soolkanalist saadud proovidest eraldatakse pärilikkusaine DNA, see sekveneeritakse kiirmeetodil lühikeste juppidena, neist koostatakse võimalikud geenimustrid, eristades saadusest inimgeenid. Saadud produktist — mikrobioomist oli teadlastel bioinformaatika meetodite abil võimalik kaudselt määrata erinevate mikroobiliikide arv, millised elutsevad sooles. Selle artikli autorid postuleerivad kuni 1000 erineva mikroobiliigi olemasolu,” lisab ta.
Artiklis kirjeldatud uurimuses vaadeldi 124 eurooplase soolestikust võetud proove, uuritute hulgas oli nii terveid, rasvumise all kannatavaid kui ka soolehaigusi põdevaid inimesi. Ühe inimese kõhus leidub vähemalt 160 eri liiki mikroobe ning vähemalt 40 protsenti neist mikroobidest on olemas vähemalt pooltel selles uuringus osalenud inimeste soolestikus.
Vähem kui kolmandik kataloogi kantud geenidest on korralikult uuritud, umbes 40 protsenti on tuntud bakterite vähemuuritud geenid ning rohkem kui neljandik geenidest on tundmatud, mida pole varem uuritud. See viitab võimalusele, et meie soolestikus võib elada ka mitmeid tundmatut liiki baktereid, ütles Prantsusmaa Jouy en Josas’ põllumajandusuuringute instituudi teadlane Dusko Ehrlich, üks ajakirjas Nature ilmunud artikli autoritest.
Uurimuse autorid oletavad, et neil õnnestus sekveneerida 85 protsenti soolestikus elavate mikroobide geenidest.
Mikelsaare sõnul arvati kuni 2000. aastate alguseni sooles elutsevat umbes 500 erinevat mikroobiliiki, uue sajandi keskpaigast alates on tänu molekulaarsete metoodikate kasutuselevõtule esitatud arve tuhandest kuni kahe tuhandeni. „Soolestiku mikroobikooslust kujutatakse alati jäämäena, mille nähtav osa, kindlaks tehtud liigid, moodustavad vaid kuni 10 protsenti koguarvust. Nii lähedal inimesele ja ikka nii tundmatu ja huvitav areaal!” märgib ta.
Tema sõnul on tähelepanuväärne, et artiklis kirjeldatud uus tehnoloogia ja esitatud tulemused kinnitavad varasemaid, 1960. aastatest alates saadud andmeid küllalt olulisest isikute vahelisest varieeruvusest nii tervetel kui mitmesuguste seedetraktihaigustega isikutel.
”Mikroobid otsivad endale koha meie kehas alates sünnimomendist vastavalt meie keharakkude retseptoritele. Samas oli juba ka varem teada, et erinevatel ealistel gruppidel (vastsündinud, imikud, väikelapsed, täiskasvanud, eakad, raugad ), erinevate geograafiliste piirkondade elanikel, stressi ja haiguste korral on seedetraktis tegemist eripäraste mitmes suhtes sarnaste mikroobikooslustega,” ütleb Mikelsaar.
“Vastuseid küsimustele, missugune on nende seni kindlaks tehtud mikroobikoosluste mõju inimese tervise erinevatele näitajatele, see tähendab biomarkeritele (vere vormelementide arvule ja koostisele, veresuhkrule, kolesteroolitasemetele, mitmetele uriini metaboliitidele, keharakkude ehitusele, immuunseisundile) on viimastel aastatel rohkesti laekunud. Siiski jäi senini ikka püsima võimalus, et hoopis mõned senitabamatud pisiasukad olid kirjeldatud seoste taga ja tuntud mikroobid vaid peegeldasid nähtamatute elurite iseärasusi,” ütleb Mikelsaar.
