Aafriklaste skelettidest DNA eraldamine pole aga kulgenud nii libedalt. Rühm teadlasi on saanud nüüd ülevaate umbes 4500 aasta eest Etioopias elanud mehe genoomist. Tulemused viitavad, et umbes 3000 aasta eest algas tagasiränne Aafrikasse, kirjutab ERR Novaator.

Dublini ülikooli kolledži teadlased eesotsas Ron Pinashiga analüüsisid nelja aasta eest Lõuna-Florida ülikooli arheoloogide poolt Etioopia lõunaosa mägedes asuvast Mota koopast leitud mehe oimuluust eraldatud DNAd.

Luu tihedus ületab kõigi teiste imetajate luude tihedust. Viimane tähendab omakorda, et selles leidub ka pärilikkusainet erakordselt palju – ruumalaühiku kohta kuni 500 korda rohkem kui teistes luudes.

Samuti oli koobas suhteliselt kuiv ja külm, luues DNA säilimiseks head eeldused. Iidsete aafriklaste pärilikkusaine järjestamisel on olnud varem peamiseks probleemiks just mandrit iseloomustavast kõrgest õhutemperatuurist põhjustatud pärilikkusaine kiire lagunemine.

Mota mehe DNA oli aga säilinud piisavalt hästi, et Pinashil oli võimalik tema genoom täielikult järjestada.

Pärilikkusaine põhjal oletab töörühm, et mees oli tõenäoliselt tumedanahaline, pruunide silmadega ja laktoositalumatu.

Samas oli ta kohastunud eluks kõrgmäestikus – samu geenialleele võib leida tänapäeval mägedes elavate etiooplaste genoomis. Pinashi leidis lisaks kolleegidega, et tegu oli puhastverd aafriklane. Teiste sõnadega ei leidunud tema genoomis Euraasias elanud inimeste geenialleele, mida võib näha tänapäeva aafriklaste genoomis.

Esimesed nüüdisinimesed kujunesid välja enam kui 200 000 aastat tagasi tänapäeva Etioopia aladel. Ligikaudu 100 kuni 150 tuhat aastat hiljem laienes nüüdisinimeste leviala Euroopasse ja Aasiasse.

Viimastel aastatel on aga aafriklaste pärilikkusainet uurides leitud, et osa Euraasia mandril elanud inimestest rändas umbes 3000 aasta eest tagasi Aafrikasse. Juhtiva hüpoteesi kohaselt oli tegu Lähis-Ida põllupidajatega.

Järgnenud sajanditel levis nende geeniinfo järjest lahjenedes üle terve mandri. Pinashi hinnangul moodustab näiteks Nigeerias elava joruba hõimu genotüübist Euraasia inimeste pärilikkusaine umbes seitse protsenti, Kongo Demokraatlikus Vabariigi vihmametsa koduks kutsuvate Mbuti pügmeede genotüübist aga ligikaudu kuus protsenti.

Hüpoteesi kriitikud on aga märkinud, et tagasirändega kaasnevalt peaksid arheoloogid nägema olulist muutust ka päevavalgele tulnud muististes. Seda pole aga täheldatud.

Selguse võiks tuua teiste Mota mehe kaasaegsete pärilikkusaine järjestamine. Vähemalt näitlikustab Pinashi töö, et ka Aafrikast leitud skelettidest saab selleks eraldada piisavalt palju ja pikki pärilikkusaine lõike.