Suveaeg pole Euroopa leiutis. Tõsi, esmakordselt kehtestasid selle küll sakslased 30. aprillil 1916. Küllap oli see tingitud soovist olukorras, kus kõike nappis, veidi energiat kokku hoida. Ja eks valges ole ka parem üskteist maha nottida. Igatahes läks Saksa vaenlane Inglismaa suveajale üle sama aasta 21. mail, kirjutab
.

Nõukogude Liidus, sealhulgas ENSVs tehti seda esimest korda 1. aprillil 1981. 1980. aastate lõpul sai ajast poliitilise võitluse instrument. Kui NSVLis keerati 1989. aasta 26. märtsil kellad suveajale, siis Eestis jäi kellaaeg samaks, millega ühineti Ida-Euroopa suveajaga.

Argumendid olid tol ajal eelkõige füsioloogilised – päikeseajast erinev kellaaeg väideti olevat tervisele kahjulik. Oma õige aja kehtestamise kõige viljakam eestvõitleja oli Andres Tarand. Ja aastatel 1990–1996 ning 2000–2001 Eestis suveaega ei olnudki. Sellest aga ei tõusnud muud kui paras segadus suhtlemisel Euroopaga. 2002 kehtestati siis Eestis jälle suveaeg. Tõdeti, et enamuse kombeid tuleb ikka järgida.

Suveaja vaimne isa on aga ameerika teadlane ja mitmekülgne mõtleja Benjamin Franklin, kes tuli sellele ideele 1784. aastal, lootuses nõnda säästa küünlaid. Kuid USA ei läinud suveajale üle enne 1. maailmasõda. 1970. aasta naftakriisi ajal analüüsiti suveaja mõju energiatarbimisele esmakordselt USAs ja siis leiti, et see säästab päikeseajaga võrreldes energiat vaid ühe protsendi võrra.

Indiana osariik läks suveajale üle alles 2006. aastal. Ja siis uuris California ülikooli teadlane Matthew Kotchen kolleegidega hoolsalt energia kasutust ning selle eest maksmist ja jõuti järeldusele, et see tõusis ühe protsendi võrra, mis läks osariigile maksma 9 miljonit dollarit. Suveaja kohaselt kulub küll vähem kodude valgustamiseks, kuid suureneb vajadus jahutada hooneid suvel ja soojendada talvel.

2007. aastal nihutati suveajapunkt üle USA kolm nädalat varasemaks ja normaalajale tagasiminek üks nädal hilisemaks. Energiakasutus langes seepeale 0,2 protsenti. Absoluutarvudes hoitakse üle riigi siiski kokku märkimisväärne kogus – päevase kokkuhoiuga saaks aasta ringi käigus hoida 100 000 kodumajapidamist.

Suveajale üleminekut promovad eriti ägedalt spordimagnaadid. Golfitööstus näiteks väidab, et suveaeg toob neile aastas lisatulu 400 miljonit dollarit.

Kuid südamele ei paista suveaeg meeldivat. Sockholmi Karolinska instituudi teadlased uurisid müokardi infarkte alates 1987. aastast ja leidsid, et südamerabanduste arv kasvab suveajale ülemineku järgsel nädalal viie protsendi võrra. Nad oletavad, et see võib tulla magamisharjumuste ja bioloogiliste rütmide häiretest.

Teiselt poolt võib kellakeeramine aidata ennetada liiklusõnnetusi, sest enamik inimesi sõidab siis päevavalguses. Üks USAs tehtud uuring kinnitab koguni, et esimesel suveaja kevadkuul on tänu sellele kuni kümme protsenti vähem mitmesuguseid liiklusõnnetusi.

Ajaloolane Mati Laur juhib ajakirjas Horisont tähelepanu, et kellakeeramine võib mõjutada ka meie ajalootunnetust. Ta toob näite 1989. aasta 9. märtsil meenutatud 45 aasta tagust Tallinna kesklinna pommitamist Punaarmee poolt. Õhurünnak algas kell seitse õhtul ja 1944. aastal oli siis kottpime. Kuid 1989. aastal polnud päike veel loojunudki. Asi sellest, et neil kahel aastal erines ajaarvestus kahe tunni võrra. Nii et kui tahame teada, kas ajaloosündmus toimus koidu või eha aegu, tuleb arvestada ka vahepealseid kellajaga manipuleerimisi.