Skannerite kasutuselevõtt võib reaalsuses aga venida, sest tehnoloogia pole veel valitsuste poolt sertifitseeritud ning tootjad ei riski neid enne seda suuremas koguses valmistama hakata, vahendab Novaator teadusportaali New Scientisti uudist.

Colin McSeveny, millimeeterlaine skannereid valmistava Suurbritannia ettevõtte Smiths Detection eestkõneleja selgitab, et poliitikud tahavad asjad liikuma saada, kuid tehnoloogia on alles katsetamisjärgus.

"Skannerid pole veel valmis. Siiani pole neid sertifitseerinud ei USA transporditurvalisuse amet (TSA) ega ka Euroopa Liit. Viiesaja pea kaks miljonit krooni maksva seadme ehitamine ei ole mõeldav enne sertifikaatide saamist,” ütleb ta.

Kehaskannerite heakskiitmine on arvatust keerulisem, sest kasutusel on erineva tööpõhimõttega skannereid. Lisaks tuleb avalikkusele kinnitada, et masinad ei põhjusta ohtu inimese tervisele ega riku üleliia inimeste privaatsust. Kasutusele on võimalik võtta kahte eri tüüpi skannereid: kabinetid, kuhu üks inimene korraga siseneb, või skannerid, mida suunatakse rahvamassile.

Kabinetisüsteemid töötavad tavaliselt kas röntgen- või millimeeterlainetega, kasutades kehalt peegelduvaid laineid, et avastada ebatavalisi objekte, näiteks lõhkeaineid, geeli või plastikut.

Sertifitseerimise probleem on aga veelgi keerulisem, sest kasutusel on kahte tüüpi millimeeterlainete süsteeme: passiivsed süsteemid korjavad üles kehadelt keskkonda peegelduvad lained, aktiivsed millimeeterlaine masinad kasutavad aga antennide komplekti, et projekteerida uuritavale inimesele rohkem laineid.

“Passiivne süsteem annab väga hajusa pildi — umbes nagu ilma välguta pildistamine,” ütleb Smiths Detection’i ekspert Colin Moynihan. „Aktiivne süsteem saadab välja millimeeterlaineid ja uurib tagasipeegelduvaid laineid.”

Passiivset süsteemi kasutatakse rahvamasside skaneerimiseks kasutatavas skanneris nimega SPO, mida valmistab Suurbritannia ettevõte Qinetiq. Erinevalt süsteemidest, mis annavad pildi peaaegu alasti kehast, süttib SPO hoiatustuli vaid siis, kui möödakõndiv inimene midagi oma keha küljes peita üritab. Kahtlusalune inimene on siis võimalik kõrvale toimetada ja eraldi uurida. Selline süsteem peaks minimeerima privaatsusmured, ütles ettevõtte eestkõneleja Claire Scotter.

TSA on siiani ostnud 22 SPO süsteemi ja kasutas neid Vabariiklaste ja Demokraatide parteide koosviibimistele saabuvate inimeste uurimiseks lennujaamas 2008. aastal. Nüüd on skannerid jaotatud erinevatesse USA lennujaamadesse.

Selliste süsteemide tõhususe üle on kahtlust avaldanud Suurbritannia parlamendiliige Ben Wallace, kes 2005. aastani töötas Qinetiq’us skannerisüsteemide arendajana. Tema sõnul ei suuda tehnoloogia avastada mõningaid kemikaale ja kerget plasti.

Qinetiq väidab aga, et Wallace’i hirmud on alusetud. „Tehnoloogia on alates 2005. aastast edasi arenenud,” ütleb Scotter. „Tõsisasi, et TSA on neid skannereid nii palju ostnud, räägib iseenda eest.”

Siiski ei arva ka tehnoloogia arendajad ise, et skannerid on täiesti lollikindlad. „Lõpuks ei saa ühegi turvalisusmeetodiga ohtu täiesti välistada,” ütleb Scotter.