Kehaline kasvatus laste füüsilist vormi ei paranda
Euroopa ülekaalulisuse-teemalisel kongressil European Congress on Obesity esitletud uurimustöö annab mõista, et lapsed, keda sunniti koolis aktiivsemale füüsilisele tegevusele, kompenseerisid seda sellega, et tegutsesid koolivälisel ajal vähem. Need, kes koolis palju ei liigutanud, osutusid kodus aktiivsemaks, vahendab Briti ajaleht Times.
Teadlased leidsid, et hoolimata suurtest erinevustest kehalisele kasvatusele pühendatud ajas oli eri koolide õpilaste üldine füüsiline aktiivsus nädala vältel üsna ühesugune.
Tulemused annavad alust arvata, et laste füüsilise aktiivsuse stimuleerimise juures on keskkonnategurite roll tähtsusetu, ning et füüsilist treeningut käivitab pigem mingisugune keskne kontrollmehhanism ajus - sarnaselt sellele, mis reguleerib söögiisu.
Plymouthis asuva arstiteaduse ja hambaravi kolledži Peninsula College of Medicine and Dentistry biostatistik Alissa Frémeaux ütles, et seesugust oletatavat trenniregulaatorit - mida ta kirjeldas kui füüsilise tegevuse termostaati - tuleks võitluses laste ülekaaluga arvesse võtta.
"Neil tulemustel on rakenduspotentsiaali igasuguste ülekaalulisuse-vastaste meetmete kujundamisel, kuna need esitavad väljakutse levinud eeldusele, et kui pakume lastele rohkem võimalusi olla füüsiliselt aktiivne - ehitame neile rohkem mänguväljakuid ja spordirajatisi, kasvatame kehalise kasvatuse tundide arvu koolides -, siis lapsed ongi füüsiliselt aktiivsemad," ütleb ta. "Kui tervishoiustrateegid soovivad laste füüsilise aktiivsuse taset mõjutada, peavad nad esmalt aru saama, mis seda kontrollib."
Uuringu käigus jälgiti 206 last vanuses 7 - 11 aastat kolmes põhikoolis, kus kehalise kasvatuse tundide osakaal õppekavas oli erinev. Ühes koolis said lapsed õppekava kohaselt 9,2 tundi kehalist kasvatust nädalas, teise kooli õpilased 2,4 tundi ja kolmanda kooli lapsed vaid 1,7 tundi nädalas.
Uurijad leidsid, et ehkki ohtra kehalise kasvatusega kooli õpilased said kooli ajal teiste lastega võrreldes 40 protsenti rohkem füüsilist mahvi, ei erinenud nende füüsiline aktiivsus nädala lõikes sugugi.
Frémeaux kinnitas, et ehkki igas koolis esines erinevusi laste tegevuse ulatuses, jäi nende tegevuse keskmine aktiivsus ometi samaks.
"Me leidsime, et lapsed, kes saavad koolis palju kehalist kasvatust, kompenseerivad seda tegevusetusega kodus, samas kui need, kes saavad väga vähe kehalist kasvatust, kompenseerivad seda aktiivsema tegevusega kodus, mistõttu nädala jooksul koguneb füüsilist aktiivsust ühepalju," ütles statistik.
"Me usume, et aktiivsusvahemik lastel laiskvorstidest hüperaktiivseteni ei peegelda mitte keskkondlike võimaluste ulatust, vaid individuaalsete aktiivsuse kontrollersignaalide ulatust laste ajudes."
