Keemiline kastreerimine – kas eugeenika või puseriti seksuaalsuse ravi?
Looduses toimuvad üsna samasugused protsessid kui inimühiskonnas ja osa neist on ka niisugused, mida tavatseme arvata halvaks või küsitavaks. Mitmete putukaliikide isaste sugutamisprotsess tugineb prostitueerimisele – enne emasega seksimist toovad nad neile meelepärast nosimist. Mitmete liikide sigimise tulemuslikkus on seotud vägivallaga – näiteks isane saarmas hammustab emasisendi kaela seksimise ajal verele, vahendab Horisont.
Mõnede primaadiliikide isased demonstreerivad oletatavale vaenlasele oma erigeerunud sugutit, homoseksuaalne käitumine eeskätt noorloomade hulgas on seaduspärane jne. Mida aga teha inimestega, kes käituvad viisil, mida ühiskond halvaks peab?
Natsionaalsotsialistlikul Saksamaal aastail 1933–1945 praktiseeritud eugeenilised sundsteriliseerimised ning aastail 1939–1945 läbi viidud vaimuhaigete hävitusprogramm on läinud meditsiiniajalukku musta leheküljena. Kokku steriliseeriti Saksamaal umbes 350 000 inimest ning hävitati füüsiliselt ligikaudu 200 000 vaimuhaiglate patsienti.
Eesti vabariigi omaaenge tõupuhastuslik nägemus oli tegelikult tunduvalt malbem ja puudutas eelkõige tervisekäitumuslikke regulatsioone – tegeleti alkoholiprobleemidega ja vähesel määral ka koduvägivallaga, kuid pedofiiliast või teistest „seksuaalhullustest” ei julgetud mõeldagi. Pedofiilia ja ka teised seksuaalsed perversiteedid on samas ju alati olemas olnud ja nende eitamine teeb pigem asja halvemaks. Ise olen kuulnud väga vanasid lugusid. Mida siis teha?
On olnud aegu, mil seksuaalkurjategijate kirurgiline kastratsioon on toimunud sihiga peatada võimalik pärilik loomuvastasus, kuid selliseid hääli ei ole juba mitu kümnendit kuulda olnud. Pigem räägitakse kõrvalekaldumise põhjusena seksuaalkurjategija enda varasemast ärakasutamisest või muudest kasvatuslik-kogemuslikest faktoritest. Üldine arusaam on, et seksuaalsed hälbed kinnistuvad ühekordse ereda seksuaalkogemuse ajel (ingl imprinting) või ka mõnel juhul stiimuli korduval esinemisel nn tingitud-reflektoorse mehhanismi kaudu. Samas on kindlasti oma roll indiviidi psüühilistel iseärasustel, peaaju orgaanilistel kahjustustel ja muul.
Seksuaalhälbelised impulsid on vägagi painavad ja ületavad nii mõnelgi juhul isiku vastupanuvõime. Paljud neist üritavad seda painet uputada alkoholi või teistesse uimastitesse; mitmed uimastavad end poolteadlikult, et hiljem iseendale ja teistele vabandust leida.
Seksuaalkurjategijate medikamentoosset kastratsiooni rakendatakse paljudes riikides, kuid seda alati isiku informeeritud nõusolekul. Reeglina rakendatakse meessuguhormoone blokeerivaid või nende teket taandavaid ravimeid lihasesiseste süstetena, mida on 1–3 kuu möödudes vaja korrata. Ravi vähendab sugutungi ning ka agressiivsust, kuid on loomult pöörduv. Seega on mõiste farmakoloogiline kastratsioon mõnevõrra näiliku iseloomuga ja suunatud ehk pigem sootsiumi rahustamiseks.
Tavapäraselt kestab ravi paar-kolm aastat ja vaid üksikjuhtudel pikeneb see oluliselt. Probleemiks saavad vahel nende preparaatide kõrvaltoimed, mis võivad ilmneda luuhõrenemise, depressiooni, verehüübimishäirete või millegi sarnanse näol.
Tegelikult on arstide käsutuses veel mitmeid võimalusi. Nii mõnelgi juhul annab väga hea ravitulemuse antidepressantide rakendamine tavapärasest suuremas doosis. Mõnel juhul on saadud häid tulemusi epilepsiaravimite manustamisest. Kuigi puuduvad andmed, kinnitamaks ravi tõenduspõhisust, väidavad mitmed arstid-teadlased, et toimivad ka sellised preparaadid, mida rakendatakse sõltuvussündroomide (alko- või narkosõltuvus, patoloogiline hasartmängimine jne) raviks. Kuna seksuaalhälbelise käitumisega külgneb sageli ka mingisugune muu psühhopatoloogia, siis otse loomulikult on abiks ka selle ravi.
Kirurgilist kastratsiooni, mis toimub samuti vaid isiku informeeritud nõusolekul, rakendatakse tänases Euroopas vaid Tšehhi vabariigis, kus sellekohane kogemus on neljakümne aasta vanune. Viimasel ajal on seal tehtud 1–3 kastratsiooni aastas ja kohalikud tohtrid mäletavad viimasest ajast vaid ühte isikut, kes lasi end kastreerida, kuid seoses perekonna loomise kavatsusega ilmutas soovi läbi hormoonasendusravi taastada oma seksuaalfunktsioon. Reaalselt ei tekita isegi kirurgiline kastreerimine andropausi ehk täielikku meessuguhormoonide puudumist, sest neerupealised toodavad sarnaseid hormoone edasi. Paraku ei ole tõupuhtuse eest hoolitsejatel ka seal maal põhjust rõõmustada, sest enne operatsiooni on kastreeritaval isikul õigus oma seemnerakud hoiule anda.
Kui inimene tunnetab, et tema seksuaalsusega on midagi puseriti, siis oleks mõistlik aegsasti spetsialisti poole pöörduda. Tänapäeval on võimalik psühhoteraapia ja medikamentoosse sekkumise teel SUUR HALB ära hoida. Pedofiilia või ka sadistliku iseloomuga perversiteet ei ole nagu nohu, mis ühel hetkel ise mööda läheb.
IMRE RAMMUL (1961) on lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna 1986. Ta on OÜ Arstlik Perenõuandla kliinikujuhataja ja alates 2010. aastast ka Murru vangla psühhiaater-seksuoloog. On paljude seltside, sealhulgas Põhjamaade Kliinilise Seksuoloogia Seltsi liige ja Eesti soovahetuskomisjoni esimees.
