Kauge tähe hukk ennustab Päikese saatust

 (18)
Kauge tähe hukk ennustab Päikese saatust
550 miljoni valgusaasta kaugusel asuv täht Chi Cygni on lõpule lähedal. Pilt: ESO/L. Calçada---

Päikese-sarnane täht on 550 miljoni valgusaasta kaugusel piltlikult öeldes oma surmakrampides visklemas ning astronoomidel on õnnestunud saada sedavõrd kaugest tähest hämmastavalt detailseid fotosid, mis heidavad valgust ka Päikese tulevase saatuse üksikasjadele.

Chi Cygni on keskpärase suurusega täht, mille elupäevad on enam-vähem loetud. Praeguseks on ta muutunud punaseks hiiuks ehk paisunud oma esialgsest suurusest palju kogukamaks ning muutunud värvuselt punakamaks. Tähe jaoks tähendab see, et vesinikkütus on lõppenud ning selle asemel on võetud kasutusele heelium, vahendab Novaator portaali Science Daily uudist.

Kui Chi Cygni asuks Päikese asemel, siis oleks ta alla neelanud kõik Maa-tüüpi planeedid ning tema pind ulatuks Marsi ja Jupiteri vahel asuva asteroidide vööni. Lisaks paisumisele turtsub ehk pulseerib täht justkui hiiglaslik mootor, millel pole korralikult töötamiseks enam piisavalt ühtlast kütuse pealevoolu.

Astronoomidel on õnnestunud valmistada surevast tähest fotod, mis on niivõrd kauge tähe kohta rabavalt detailsed. Chi Cygni pulseerimistsükkel kordub keskmiselt iga 408 päeva tagant. „Oleme loonud tähe pulseerimisest animatsiooni, kasutades selleks reaalseid fotosid,” ütleb Sylvestre Lacour Pariisi observatooriumist. Fotod tähe tegutsemisest avaldati ajakirjas The Astrophysical Journal.

Pulseerivate punaste hiidude jälgimine nähtava valguse spektriosas on väga keeruline, sest täht on ümbritsetud paksu tolmu ja molekulide pilve poolt. Paremaid tulemusi annab infrapunase spektriosa kasutamine, mis võimaldab tolmupilvest läbi näha sarnaselt sellele, kuidas röntgenkiired toovad esile inimese keha sees peidus oleva skeleti.

Lisaks on tähe jälgimine keeruline, sest ta asub väga kaugel. Ta on praeguseks küll Päikesest palju suurem, kuid ikkagi paistab ta Maale sama nurga alt nagu väike maapinnal olev elumaja paistaks Kuu pinnal olevale vaatlejale. Tavalistel astronoomide käsutuses olevatel teleskoopidel puudub vajalik resolutsioon nii väikeste objektide detailseks jälgimiseks.

Seetõttu on kasutusele võetud tehnoloogia nimega interferomeetria. Selleks kasutatakse mitut teleskoopi, millelt saadud pildid kombineeritakse nii, nagu oleks kasutatud teleskoopi, mille objektiivi diameeter võrdub teleskoopide omavahelise kaugusega. Antud juhul kasutasid teadlased Arizonas asuva Whipple’i observatooriumi teleskoope ning said kätte lahutuse, mis on 15 korda parem Hubble’i kosmoseteleskoobi omast.

See meetod hoiab astronoomid põnevil, sest järgmisest kümnendil loodetakse just interferomeetria abil uurida detailsemalt objekte nagu musta augu akretsioonikettad, tähtede pinnadetailid ja piirkonnad, kus toimub uute planeetide moodustumine. Siiani on selliseid objekte tuntud vaid teoreetiliste mudelite kaudu. Nüüd on aga lootust, et nende tõeline loomus muutub teadlastele reaalselt nähtavaks ja toob endaga loodetavasti kaas hulgaliselt üllatusi.