KATKEND RAAMATUST: "Optimisti teekond tulevikku" – kosmoselendude äri hakkab tuure üles võtma

 (3)
KATKEND RAAMATUST: "Optimisti teekond tulevikku" – kosmoselendude äri hakkab tuure üles võtma
Foto: tootja

Neljast osast koosnev raamat käsitleb inimkonna ja Maa tulevikku väga erinevate vaatenurkade alt, alates inimese eluea pikendamisest mitmesaja aastani ja igapäevastest kosmoselendudest kuni nanotehnoloogilise revolutsiooni ja tehisajudeni.

Nagu raamatu pealkirigi ütleb, on Stevenson optimist, kuid ei unusta sealjuures arutlemast ka tehnoloogia arenguga kaasnevate võimalike ohtude ja ummikteede üle.

Minu järgmine peatuskoht on XCOR Aerospace, kus kohtun juhataja Jeff Greasoniga.

XCOR pakub mulle huvi, kuna on selles valdkonnas üks vähestest idufirmadest, mida ei finantseeri mõni miljardär. See paistab välja juba ruumidest. Õigemini ruumist (ainsuses).

Kohtume Jeffiga akendeta hütilogus, mille sisustus loob päris tõelise piirialadel viibimise tunde. Mõned toolid on pärit vanadest lennukitest. Riiulil võib küll seista mõni XCORi väikestest rakettmootoritest, kuid lihtsamad tehnoloogiad, näiteks tolmuimeja, pole siin ilmselgelt teretulnud. Meie jutu ajal hakkab sadama ja paduvihm trummeldab valjusti vastu laineplekist katust.

"Mitte just paljud ei pane tähele XCORi Taaveti-Koljati aspekti," märgib Jeff. "Richard Branson paneb Virgin Galacticusse ühes kuus rohkem raha kui meie kogu oma olemasolu vältel ära kasutame. NASA kulutab oma asja ajamisele miljardeid ja miljardeid. Elon Musk topib kogu oma raha SpaceX-i sisse. Amazon.com-i Jeff Bezos finantseerib Blue Originit..."

Seotud lood:

Ja ometi, vaatamata oma autsaideriseisusele, mainitakse XCORi ikkagi kõrvuti nende paremini rahastatud rivaalidega.

Jeffiga kõneldes ei pane te ego tähele. Ta püüab ajada äri – lihtsalt juhtus nii, et selleks sai kosmoselennukite valmistamine. Just XCORi olemasolu tõestab mulle, et kosmoselendude äri hakkab tõepoolest tuure üles võtma.

Jeff on omal kombel väga "tavaline sell". Temast õhkub kohaliku automehhaaniku kohmakat, vuntsilist sõbralikkust.

Augustine'i komisjoni osalisena võib ta vabalt avaldada pädevat arvamust riikliku kosmosepoliitika kohta, kuid sama edukalt võib ta hetkega ümber lülituda vestlusele kütusesegu või kütusepaagi sette teemal. Ühtlasi on mul tunne, et Jeff on seal, kus ta olema peab.

"Kaheksa-aastasena Oregoni maakolkas üles kasvades leidsin kooli raamatukogust Robert Heinleini raamatu "The Door into Summer"," räägib ta mulle.

"Peategelane võtab sõjatehnika, nuputab välja, kuidas teha sellest turustatav toode, ning paneb Mojave kõrbes väikeses angaaris käima väikese firma ... " Naeratus ta näol on laiem kui osariik, kus ta sündis.

Jeff näitab mulle XCORi angaari, kus firma ehitab kosmoselennukit Lynx – kahekohalist sõidukit, mis pole suurem kui mereväe hävitaja, mis tõuseb õhku ja maandub tavalisel lennurajal ning mahutab kas ühe reisija või katseseadme.

Istun Lynxi kokpiti pleksiklaasist maketti ja taipan, et nad ei tee nalja. Nad on tõepoolest loomas uut tööstusharu. Piilun kokpitist välja ja näen, kuidas insenerid urgitsevad tööriistadega rakettmootoris, taustal raadiost kõlamas Bon Jovi.

Vähem kui 200 meetri kaugusel käib Scaled Compositesis töö SpaceShipTwo kallal, mis pole enam ühekordne katseeksemplar, vaid päriselt tootmises olev kosmoselaev.

"Idee on selles, et meie lend on alati täis müüdud," räägib Jeff. "Peal olete ainult teie ja piloot. Me oleme ka täielikult taaskasutatavad, see on "tangi ja lenda"-mudel. Seda pole varem tehtud. Püüame reisi kosmosesse ja tagasi teha majanduslikus mõttes mõistlikuks."

Jeffi hinnangul on tema tasuvuspunktiks 200 ühetunnist lendu hinnaga 95 000 dollarit kord. Arvestades, et Lynx on "tangi ja lenda"-kosmoselaev, on tema arvates võimalik lennata neli korda päevas.

XCORi angaari ühes nurgas seisab lennuk EZ-Rocket, kosmoselennuki Lynx eelkäija, mis suudab kõrgust võtta peadpööritavad 10 000 jalga (umbes 3 km – tlk) minutis.

"Dick Rutan oli üks selle katselenduritest," ütleb Jeff.

"Huvitav tüüp," arvan. "Ta kavatseb Einsteini teooria ümber lükata."

"Kõlab Dicki moodi küll." Ta naerab. "Ta on, kuidas öeldagi, tugev isiksus ..."

Järgmisel õhtul sööme Jeffiga õhtust Ultimate Omelette'is kohalikus Denny'ses.

"Ultimate" on tiba üle pakutud. Ma ei suuda uskuda, et nautisin just äsja omletikunsti tippsaavutust. Eriti keeldun ma tunnistamast, et just Mojave Denny's mulle selle elamuse pakkus.

Jeff tõstab üles teema, millest ma siin viibides palju olen kuulnud: keskkonnahoiu.

Oleks lihtne iseloomustada riskialteid, sõjardlikke, jahtipidavaid, rasket tööd tegevaid, vanduvaid, piirialasid armastavaid tüüpe, kellega ma siin rääkisin, kui mõtlematuid uudsuseotsijad, kes krahmavad ressursse omaenda isiklike ambitsioonide rahuldamiseks, sealjuures ökoloogilistele tagajärgedele suuremat mõtlemata.

Aga see oleks vale. Ehkki peaaegu kõik, keda kohtasin, kahtlevad inimtekkelises kliimasoojenemises (Dick Rutan nimetas seda haledaks pettuseks, täiesti absurdseks ja põhimõtteliselt kriminaalseks), olid nad kõik tugevad kestlikkuse toetajad.

Stuart Witt küsis: "Kuidas sa seletaksid meie jätkusuutmatut fossiilsete kütuste kasutamist energia tootmiseks mõnele tulnukale? See on päris barbaarne. See, mida me praegu nimetame "roheliseks", on lihtsalt mõistlik käitumine. Asi pole poliitikas, asi on õige asja ajamises kosmoselaev Maa valdajatena."

"Ma ei saa toetada planeedi äraraiskamist tööstuslikus mastaabis," ütleb Jeff. "Mulle meeldib see planeet. Siin on kogu mu elu. Minu meelest peaksime seda paremini hoidma, sest meeldib see meile või mitte, meie vastutame ta eest."

Siin elavatele inimestele pole oma kosmoselaeva kahjustamine mõistlik. Kosmosesse minek on mõtteline piir, millel peame käsitlema Maad kui inimkonna laeva. Suurem osa meist saab sellest ideest mingil määral aru, aga vaid laiem pääs kosmosesse viib selle sõnumi tegelikult kohale.

"Kui kosmosest saab üksainus piiriala, siis saab kogu planeedist üks tsivilisatsioon," kinnitab Jeff. "See muudab meie meelelaadi. See ongi idee, mis mind liikuma paneb. See on tõeliselt suur asi."

Kosmosevõidujooksu iseloomustavatele ambitsioonidele on see täielik vastand. Mojave vaim ei püüa niivõrd olla "meie kandi kõige suurem ja kurjem kutt". Pigem on siinseks motoks "Inimkond, käi rohkem väljas".

Paljud võivad väita, et mõtisklemaks oma rolli üle Maa valdajatena, ei ole meil vaja minna orbiidile, ent kui kosmosesse pääsemine odavneb, nihutab see paratamatult inimese kui liigi vaatekohta. Planeedil pole ühtegi astronauti, kes poleks kosmosest naasnud ilma kasvõi väikese muutuseta oma mõtteviisis.

Kui mu buss Mojavest välja vurab, olen kindel, et ärilised kosmoselennud saavad peatselt teoks. Lennuväljal koos Stuartiga ringi sõites nägin angaariuste vahelt piilumas päris kosmoselaevu.

"Ma ei usu, et esimesed kommertslennud algaksid siin enne 2015. aastat ning 2018 on tõenäolisem variant," hoiatas ta ning see ennustus jääb pisut kaugemale agaramate kosmosefännide ja selle valdkonna PR-firmade prognoosidest.

Sellele vaatamata on mõte köitev. Selle aastakümne lõpuks lendab kosmoses käinud inimeste arv raketina taevasse.

Siiski läheb veel kaua, kuni tavainimene sellist reisi lubada saab – paljudel meist ikka leidub paaritunnise ekskursiooni tarvis 100 000 dollarit? –, aga kui ärilised kosmoselennud lähevad lennunduse teed, siis võib juhtuda, et mu lapsepõlveunistus täitub enne mu surma.

Kui ma kord siia lendama tulen, on linnake kahtlemata muutunud. Selleks ajaks võib särav kosmosesadam olla saanud tegelikkuseks ja mu sõber Mike's Roadhouse'i kohvikust ja baarist peab leidma elamiseks mõne teise koha, kui tahab vältida kihava linnaelu kiusatusi. Mojavest võib saada glamuurne paik.

Autor on nõus vastama ka Eesti lugejate küsimustele, neid saab 1. juunini esitada Imelise Teaduse Facebooki-lehel ja samuti e-posti aadressil klubi@imelineteadus.ee.