Kas vesi mäletab?

Kas sügelistest nakatunud naha kaape lahustamine vees ja seejärel selle sisse joomine paneb su villid haihtuma? Homöopaatia 250 miljonit ülemaailmset pooldajat vastaksid jah, sest nad on veendunud, et veel on mälu ja seeläbi ka ravivõime. Kuid homöopaatia pooldajate argumendid tuginevad vigaselt tehtud katsetele.

Aastal 1988 ilmus maailma kõige tunnustatumas ja lugupeetumas teadusajakirjas Nature artikkel, mille peale teadlastel üle maailma suu jahmatusest lahti vajus. „Vesi mäletab!“ oli rabava kirjutise põhitees. Artiklis kirjeldasid prantsuse bioloog Jacques Benveniste ja temaga koos töötanud teadlased, kuidas valkude (praegusel juhul antikehade) bioloogilised omadused säilivad vesilahuses isegi siis, kui seda on nii palju kordi lahjendatud, et valkudest ei tohiks lahuses enam ainsatki molekuli olla. Teisisõnu väitis Benveniste, et vesi justkui mäletaks selles olnud valkude omadusi, sealhulgas ravivaid, ja salvestaks need.

Kui teadlastel vajusid Benveniste väidete peale suud lahti, siis alternatiivravitsejail homöopaatidel venisid suud hoopis kõrvuni. Lõpuks ometi oli neil oma meetoditele toeks võtta teaduslikud alused, mida nad nii kaua otsinud olid.

Homöopaatia alused töötas 1796. aastal välja sakslasest arst Samuel Hahnemann. Tema põhimõtted olid „sarnane ravib sarnast“ ning „mida väiksem on raviva aine kogus, seda paremini see toimib“. Hahnemann kasutas ravimite toimeainetena igasugu­seid asju alates pardimaksast ja karumustikast kuni söe ja purustatud austrikarpideni, mida kõike ta siis vees tugevasti lahjendas.

Kui Nature’is peaaegu 200 aastat hiljem Benveniste veemäluartikkel ilmus, puhkes teadlaskonna seas väga suur vaidlus. Tuleb märkida, et sellesama ajakirja toimetaja veerus ilmus ka Nature’i puhul harva­esinev hoiatus, milles öeldi, et artiklisse tuleb suhtuda ettevaatusega ja ajakiri on palunud sõltumatutel uurijatel vaadelda, kuidas katseid korratakse. Pea­toimetaja John Maddox läks lausa ise koos ekspertidega Benveniste’i laborisse, et vaadelda, kuidas teadlased samu katseid uuesti teevad – pärast seda, kui eksperimendi aluseks olnud meetodite puudused kõrvaldatud olid. Mis juhtus, oli see, et veemälukatse tulemusi korrata ei õnnestunud.

Loe lähemalt märtsi Imelisest Teadusest!