Kas tulnukate signaalid võivad meile märkamatuks jääda?

 (76)
Kas tulnukate signaalid võivad meile märkamatuks jääda?
AFP/Scanpix

Kas on võimalik, et hoolimata püüdlustest jäävad maavälised signaalid meie galaktikast lähtuvate raadioenergia-sähvatuste kujul märkamatuks või lahterdatakse loodusnähtusteks? Võib-olla on sõnumid tulnukatelt kõikjal meie ümber, aga me lihtsalt ei vaata õigel ajal õigesse kohta?

Hiljuti avaldatud uurimuses leiavad Lafayette'i mikrolaineuuringute instituudi teadurid James Benford ja Dominic Benford, et SETI-majakad võiksid olla nagu tuletornid, mis galaktikaekvaatori tasandit rastertrajektooriti läbi kammivad. Sõltuvalt kiire mõõtmetest ja seiramise tempost võib võõrtsivilisatsioonide põgusate "siin me oleme!"-säutsude vahele jääda mitu päeva, vahendab Discovery News.

"Me peaksime õppima kõiki taoliseid majakaid ära tundma," osutavad autorid. Alustuseks eeldavad nad, et energia säästmiseks peaks kiir pulseerima, ning samuti, et sellel peaks endale tähelepanu tõmbamiseks olema kandjaga samane amplituudi- või sagedusmodulatsioon.

Probleem on aga selles, et pulsarid (pöörlevate neutrontähtede magnetosfäärist lähtuvad võimsad kiirguspursked) näevad välja täpselt sellised, nagu tulnukate saated tolle SETI-tuletorni-mudeli kohaselt peaksid olema. Kui pulsarid 1960. aastate keskel esmakordselt avastati, kutsutigi neid alguses hüüdnimega LGM-id (ingl little green men; "rohelised mehikesed").

On mõned erilised, mööduvad nähtused, mida tingib tõenäoliselt pulsarite ebatavaline käitumine. Enamiku pulsarite sähvatuste mustrid korduvad, mõned aga mitte. Autorite väitel peaksime me arvestama võimalusega, et hämmastavate kordumatute signaalide selgituseks taeva raadiolaotuses on SETI-majakad.

Üks näide, mille nad toovad, on PSR J1928+15, mis kujutas endast kiiresti möödunud raadiosignaalide pursete jada, mida jälgiti vaid kahe minuti vältel 2005. aastal galaktikaekvaatori tasandi lähedal - ja mis hiljem, mitmekümne järgmise otsingu käigus enam nähtavale ei ilmunud. Kolm sähvatust järgnesid kiiresti üksteisele. Nii esimene kui kolmas sähvatus olid võimsamast keskmisest sähvatusest kümme korda nõrgemad. Sähvatuste allika kauguseks hinnatakse 26 000 valgusaastat, mis on võrreldav vahemaaga Maalt meie galaktika südamesse.

SETI-majakate hüpoteesi kohaselt võis PSR J1928+15 olla võõrtsivilisatsiooni seiremajakas. Ajal, mil selle kiir Maast üle libises, tabas hiiglaslik Arecibo raadioteleskoop Puerto Ricos keskse signaalpurske. Esimene ja kolmas signaal jäid selle tõlgenduse kohaselt kiire laiuse kummassegi serva.

Väga palju lihtsama selgituse kohaselt põhjustas kordumatu sähvatuse asteroidi kukkumise pulsarit ümbritsevast kettast neutrontähe sisse, mis võis häirida pulsari intensiivset magnetvälja.

Kui rakendame järjekindlalt Occami habemenuga (jäädes truuks lihtsaimale selgitusele), on asteroiditabamuse hüpotees tõenäolisem kui lehvitus tulnukatelt.

Peale selle oli keskse kiire sähvatuse võimsuseks 190 000 teravatti, mis on 10 000 korda suurem kogu meie tsivilisatsiooni toodetud energiahulgast! Sellist elektriarvet ei sooviks meist keegi kinni maksta.

Siiski oleks taolise hiidkonstruktsiooni lõiv väiksem tähtedevahelise kiirtranspordi pileti hinnast. Autorite arvates võib supertsivilisatsioonide juures ilmneda skaleeriv efekt, mis väljendub eriti võimsate saatjate rajamises. Tulnukate käsutuses võivad olla iseennast taastootvate masinate piiramatud armeed, mis väsimatult konstrueerivad tähtede ümber tiirlevaid ja päikeseenergiat neelavaid antennimaatrikseid.

Veel üks probleem on, et taolised tsivilisatsioonid ei saa olla galaktikas väga levinud. Samal ajal peame eeldama, et nad on jäänud truuks raadio-lainepikkustele kui nähtavale kanalile, mille kaudu luua ühendust olemitega, kellega neil võiks olla huvitav suhelda.

Vähem auahned või vähem arenenud tsivilisatsioonid võiksid samuti majakatega katset teha, kuid nende kiired oleksid nõrgemad, ehkki neid võiks galaktikas esineda rohkem.

Dilemma seisneb aga selles, et eksootilised astrofüüsikalised teooriad, olgu nad kui eksootilised tahes, on alati parem selgitus kui supertulnukate ekstravagantselt võimsate raadiopumpade olemasolu. Pelk väide "ma leidsin tulnukad!" võib iga algaja astronoomi karjäärile kriipsu peale tõmmata.

Kui taolised kunstlikult tekitatud sähvatused peaksidki olemas olema, jäävad need tõenäoliselt siiski vaid Jupiteri supermeteooridele sarnaselt tabamatuteks tontideks kosmilises öös.