Kas tulnukad kuulavad meid pealt?
Linnutee sügavamad sopid on otsatult tähtederikkad, kuid mis puudutab optilisi või raadiosignaaliga edastatud tervitusi meie naabruses pesitsevatelt maavälistelt tsivilisatsioonidelt, valitseb seal pahaendeline vaikus, kirjutab Discovery News.
Võimalik, et maavälised olendid on küll olemas, ent pole vaevunud ega raatsinud võimsat raadiosaatjat ehitada ja seda meile suunata. Võib-olla pole see mahtunud nende iga-aastasesse teadusuuringute eelarvesse. Või siis ei soovi nad enda olemasolust ülejäänud universumile teada anda, nagu meil endilgi soovitas hiljuti toimida astrofüüsik Stephen Hawking.
Iga Maast kümnekonna valgusaasta kaugusele jääv, meiega samaväärsel tehnoloogilisel tasemel tsivilisatsioon võiks juba praegu tuvastada meie tekitatud tehislikku elektromagnetkiirgust. Oluliseks komponendiks selles oleks USA kaitsesüsteemide radareist pärinevad signaalid, mida kahe miljoni vati toel igas suunas laiali kiiritatakse.
Ligi 40 aastat tagasi mõtlesid SETI astronoomid väga tõsiselt järele, kuidas taolist seiret teostada. Stanfordi ülikooli juures 1971. aasta suvel läbi viidud konstruktsiooniuurimus käsitles juhitavate raadioantennide hiiglasliku maatriksi konstrueerimise teostatavust eesmärgiga kuulata pealt maaväliste tsivilisatsioonide kosmosesse lekkivaid igapäevaseid sideühendusi.
Teadlased ja insenerid mõtlesid välja tuhandest sajameetrisest antennist koosneva, umbes kümnekilomeetrise läbimõõduga “teleskoobimetsa” plaani. Kompleksile omistati kinematograafiline nimi “Project Cyclops”. Ent taolise kino maksumus — kümne miljardit dollarit — hirmutas NASA ära. Järgmistel kümnenditel on SETI programmi raames läbi viidud tagasihoidlikumaid pealtkuulamiskatseid.
Ent heitkem nüüd pilk lähitulevikku. Kavandatud, miljard dollarit maksev ja tuhandest raadioantennist koosnev ruutkilomeetrimaatriks (ingl Square Kilometer Array) võib olla piisavalt võimas tabamaks võõrtsivilisatsioonide raadiosignaalilekkeid lähema 300 valgusaasta raadiuses meie ümber.
Probleem on aga selles, et meie enda maailm muutub maavälistele olendite jaoks üha vaiksemaks ja raskeminituvastatavaks. Me läheme nimelt kiiresti üle digisidele, kaabel- ja kiudoptilisele ülekandele. Saja aasta pärast valitseb Maal eetrivaikus, kui kaitseradarite juhtimissüsteemid välja arvata.
Nii lühikese aja jooksul meie avastamiseks peab lähedalasuvatel tulnukatel roppu moodi vedama.
Seda dilemmat on hiljutises uurimuses taaskäsitlenud Duncan Forgan Edinburgh’ ülikoolist ja Robert Nichol Portsmouthis tegutseva Ühendkuningriigi kosmoloogia- ja gravitatsiooniinstituudi juurest. Nende järelduse kohaselt on SETI pealtkuulamisstrateegia edukaks osutumise tõenäosus üks kümnest miljonist! Varanduse võitmine üheainsa loteriipiletiga on tõenäolisem.
Kuna maaväliste tsivilisatsioonide arvukuse hindamise juures oluliste tegurite ja puuduvate andmete hulk on nii suur, konstrueerisid uurijad jada nn Monte Carlo simulatsioone, mille alusel koostati kataloog hüpoteetilistest planeetidest, mis on koduks galaktikas eri aegadel ja paikades arenenud tsivilisatsioonidele.
Ühes komplektis simulatsioonides kujutas töörühm ette tsivilisatsiooni, mis kogu oma eksistentsi vältel paiskab välja hoomatavaid raadiosignaale. See on sama ebatõenäoline kui meie jaoks hobutrammi kasutamine ühistranspordivahendina tänapäeval. Simulatsiooni tulemused, nagu arvatagi, osutusid optimistlikeks.
Teine ja palju realistlikum valik simulatsioone võttis eelduseks, et keskmine tsivilisatsioon ei lekita raadiosignaale palju kauem kui umbes sada aastat. Edu saavutamise tõenäosus langes järsult. Isegi Cyclopsi tüüpi maatriksi kümne aasta vältel pühendunult ja peatumatult käitamine kahandas tõenäosuse ühele kümnest tuhandest.
Peamine järeldus on, et selleks, et SETI-programmi saadaks edu, peab keegi meid oma raadiosignaalide või optiliste läkituste otsesihikule võtma. Või kasutavad nad ehk veelgi eksootilisemat kandjat, mille peale me pole veel tulnudki — näiteks neutriinosidet?
Tänaseks on juba töös erakapitalist rahastatav Alleni teleskoobimaatriks ATA, mille osa-antennide koguhulk peaks lõpuks kasvama 350-ni. SETI astronoomid kasutavad Alleni maatriksit sihitud signaalide otsimiseks kokku 250 000 tähelt (nende hulgas teadaolevate eksoplaneetidega tähtedelt).
Dilemma seisneb aga asjaolus, et esmalt peaksid võõrplaneetlased kahtlustama, et Maal üldse mõistuslikku elu leidub. Kõige tõenäolisemalt püütaks seda saavutada astronoomiliste vaatluste teel, mis lubaksid võõrtsivilisatsioonil järeldada, et Maa on elamiskõlbulik ja piisavalt vana, et siin oleksid jõudnud tekkida arenenud eluvormid.
Nood ekliptilisel tasandil paiknevad tsivilisatsioonid võiksid näha, kuidas Maa ümber Päikese tiirleb, ja suuta meie atmosfääri spektroskoopiliselt uurida. NASA peatselt valmivat Webbi kosmoseteleskoopi ja palju suuremaid kavandatavaid optilisi kosmoseobservatooriumeid on kavas kasutada just selliste vaatluste tegemiseks.
Nagu SETI astronoomiaveteranid Seth Shostak ja Ray Villard oma 2002. aasta uurimuses osutasid, võivad sellised ekliptilisel tasandil paiknevate tähtede ümber kanda kinnitanud võõrtsivilisatsioonid sarnast SETI-kiirt parasjagu meile suunata. Shostak ja Villard kavatsevad koostöös teiste, omal käel samale järeldusele jõudnud astronoomidega ATA abil läbi viia ekliptikaotsingu.
Tundub, et ainus kaudne moodus seirata distantsilt märke mõistuslikust elust oleks silmata mõnd ülimastaapset astrokonstruktsiooni projekti, näiteks Dysoni kera ümber tähe. Tõenäosus leida vaid paarisaja valgusaasta raadiusest mõni selline supertsivilisatsioon on aga astronoomiliselt väike.
Seega peame täna veel leppima kosmilise isolatsiooni ja üksildusega, nagu teiselt poolt kongimüüri kostvat koputust ootav vang.
