Kas tõesti kõik inimesed naudivad vägivalda?
Enamik meist peab ennast rahuarmastavaks inimeseks, kes üritab alati asjad sõnadega selgeks teha. Meid on nii kasvatatud ja me peame seda õigeks. Vägivaldseid tegusid teeb keegi muu, meil pole sellega pistmist. Tundub uskumatu mõeldes näiteks oma ema või lapse peale, et ta võiks sooritada mõrva. Ometi on teadlased veendunud, et selline arvamus on enesepettus. Vägivaldsus on olemas meis kõigis, tänu kasvatusele oleme õppinud seda ainult kontrollima, vahendab Novaator BBC uudist.
Inimesed sünnivad vägivaldsena ning kuni kolmanda eluaastani ei oska lapsed seda tungi varjata. Aju arenedes omandab inimene võime ennast kontrollida, nii et enamikust saab niiöelda normaalne inimene.
Võitlemine tekitab heaolutunde, mida kontrollib aju eesosa. Neuropsühholoog Charles Goldeni sõnul on kõik inimesed võimelised kaotama kontrolli ning sooritama jõhkra kuriteo. Selleks piisab aju eesosa vigastamisest, mis võib juhtuda näiteks autoõnnetuse või isegi sportimise käigus. Ajuvigastuse saamiseks ei ole vaja isegi tugevat lööki pähe. Piisata võib ka pikaajalisest depressioonist, alkoholiga liialdamisest, unepuudusest või isegi loomulikust vananemisest.
„Üks minu patsiente oli preester. Ta veetis kogu oma elu teisi inimesi aidates, kuni sattus autoõnnetusse. Haiglast saatsid arstid ta koju, öeldes, et temaga on kõik korras. Kuu aega ei saanud ta aru, et midagi oleks valesti. Siis aga tekkis tal tüli abikaasaga ning ta kaotas täielikult kontrolli ning peaaegu tappis oma naise," räägib Golden. „Vägivaldsuse avaldumiseks oli vaja impulssi, kuid ajuvigastuse tõttu ei olnud kontrollmehhanism enam töökorras."
Väga raske on aktsepteerida mõtet, et inimesed sünnivad vägivaldsetena ning isegi naudivad seda. Kui aga mõelda surmadele, mis ei tulene haigustest, siis ei ole sageli tegemist õnnetusjuhtumitega. Põhjuseks on enamasti sõjad ja genotsiid ehk planeeritud ja hästi läbimõeldud tapatalgud.
Kui pisut järgi mõelda, siis tunnistaksid siiski ilmselt paljud inimesed, et nad on valmis vägivaldselt käituma. Kui keegi tapaks meie lähedased, siis ei tabaks meid mitte ainult suur kurbus, vaid ka pimestav viha ning paljude inimeste jaoks saaks kättemaksust ülejäänud elu põhiline eesmärk. Aga see on ekstreemne näide. Enamik tõrjuks ilmselt tagasi väite, et nad on valmis teisi inimesi hävitama ka puht ideoloogiliste põhjustel.
Ajalugu aga kipub väitma midagi muud. Sakslased on tänapäeval oma kultuurilt põhimõtteliselt samasugused inimesed kui seitsmekümne aasta eest, kuid ometi olid nad siis valmis pimesi uskuma, et on härrasrahvas, et neil on vaja suuremat eluruumi ning „rassilise puhtuse" tagamiseks on täiesti õigustatud juutide ja mustlaste massimõrvad.
1961. aastal viidi läbi paljutsiteeritud Milgrami eksperiment. Inimestele anti aparaat, millega nad said anda elektrilöögi teisele katsealusele, kes vastas katse korraldajate esitatud küsimustele valesti. Iga vale vastusega suurendati pinget, kuni lõpuks jõuti 450 voldini, mis oleks vastaja vale vastuse korral tapnud.