Kas teadusavastuste ajastu on lõppemas?
Ekspertide hinnangul nopiti teadusliku teadmise „madalal rippuvad viljad”, nagu liikumist ja gravitatsiooni kontrollivad seadused, möödunud sajandite vältel ära lihtsate meetodite abil, nii et tänapäeva teadlastele jäid lahendamiseks üha keerulisemad probleemid, vahendab The Daily Telegraph.
Teaduse kaardistamata piirkonnad on nüüdseks sedavõrd keerulised, et selliste avastuste tegemine, mis edendaksid inimkonna arusaamist maailmast, muutub varsti võimatuks, väidavad asjatundjad. Peale selle hakkavad järelejäänud probleemid niivõrd keerukaks muutuma, et nõuavad üha võimsamaid masinad, nagu suur hadronikollaider LHC, mis kujunevad lõpuks nii peenelt üksikasjaliseks, et neid polegi võimalik konstrueerida.
Ühendkuningriigi maineka kaug-kõrgkooli The Open University emeriitprofessor Russell Stannard väidab, et ehkki olemasolevaid teaduslikke teadmisi rakendatakse ka tulevikus jätkuvalt uudsel moel, peab fundamentaalsete loodusseaduste ja maailma koostisosade kohta omandatavale teabele saabuma ots.
„Me elame teadusajastul — perioodil, millele peab ühel hetkel saabuma lõpp. Mitte siis, kui me oleme maailma kohta avastanud kõik, mis sellest teada saab, vaid siis, kui oleme avastanud kõik, mille mõistmine on meie võimuses,” ütleb ta.
Neljapäeval ilmunud aimeraamatus „The End of Discovery” ( „Avastuste lõpp”) väidab professor Stannard, et uute ja üha võimsamate masinate ehitamine eesmärgiga teha aina uusi läbimurdeid ei ole praktiline. M-teooriat, mida nt Stephen Hawking universumi olemuse selgitamisel eelistab, ei ole võimalik katseliselt kontrollida ilma galaktikasuuruse osakestekiirendita.
Tema vaateid jagab USA teaduskirjanik George Johnson, kelle viimatine teos „The 10 Most Beautiful Experiments” („Kümme kauneimat katset”) dokumenteerib murrangulisi avastusi, mis viidi omal ajal läbi lihtsaimate võimalike meetoditega. Oma raamatus kirjeldab Johnson, kuidas Galileo avastas liikumise seadused marmorkuulikesi mööda planku veeretades ning Isaac Newton uuris värvuse olemust prismade abil.
„Tundsin vajadust naasta juurte juurde, aega, mil üksainus inimene oma ühe aju ning kätepaariga võis konstrueerida aparaate, mis esitasid loodusele küsimusi ja pälvisid täpseid, ühemõttelisi vastuseid,” ütleb autor. Ta usub aga, et taolised fundamentaalsed avastused jäävad meist üha kaugemale, sest universumi järelejäänud mõistatusi pole võimalik sondeerida röögatusuuri teadus-töörühmi komplekteerimata ja juurdepääsuta aina tüsilikumale tehnoloogiale.
Ometi ei tõtta mitte kõik eksperdid teadusele loojangut kuulutama. Londoni teadusakadeemia Royal Society president lord Rees usub, et suured küsimused universumi osiste, inimgeneetika ja elu tärkamise kohta Maal ei kao veel niipea kusagile.
„Kõik need küsimused sõltuvad kasvavast hulgast andmetest; samuti on neile vastamisel palju abi arvutitest,” ütleb ta. „Aga ma arvan siiski, et on olemas ka reaalsuse sellised aspektid, mida me ei saa mõista, nagu ka mõned küsimused, mida me ei oska küsida. Samamoodi nagu ahve ei vaeva küsimus, kuidas nad ahviks arenesid, ehkki meie mõistame darvinismi, võivad olemas olla probleemid, mille peale me lihtsalt ei saa tulla. Nii et ma olen Russelliga nõus selles osas, et reaalsusel võib olla selliseid tahke, milleni inimaju ei küündigi, ent abi võib olla arvuteist.”
Jälgi Forte teadusuudiseid ka Twitteris!
