Kas rängalt vigastatut peaks tingimata teadvusel hoidma nagu filmis?

 (38)
Kas rängalt vigastatut peaks tingimata teadvusel hoidma nagu filmis?
Illustreerival eesmärgil: kurikuulus verine hetk 1992. a kultusfilmist "Reservoir Dogs" (foto: filmi tootjad)

Filmides üritatakse kannatanuid iga hinnaga teadvusel hoida. Meditsiinilist põhjust selleks pole.

Kinolinal kohtame sageli stseene, kus sangar eluohtlikult haavatud võitluskaaslast iga hinna eest silmi sulgemast takistada püüab. Kas teadvusel püsimisest võib tõesti olla mingisugust kasu inimesele, kes on rängalt viga saanud?

Tegelikult mitte — vähemalt annavad nii mõista uuringud. Tõtt-öelda võib hoopis teadvusetusest mõnes olukorras veidi kasu olla.

Teisalt esineb olukordi, mille juures teadvuselpüsimisest on palju abi tervishoiutöötajatele. Nimelt ei pruugi alati olla ilmne, mis kannatanul täpselt viga on, kui ägedat valu ta tunneb või millised on tema varasemad kogemused sama tervisehäirega.

Taoline teave aitab reeglina pakkuda kõige kiiremat ja tõhusamat ravi, millest võib sõltuda kannatanu ellujäämine.

Kui sellised mõneti erandlikud olukorrad välja arvata, pole aga teadvusele jäämine ellujäämise juures sugugi määrav. Enamgi veel — kannatanu teadvusseisund ja selle muutumine aitavad esmaabi osutajal otsustada, kuidas teda kõige õigemini kohelda. Teadvusseisundi hindamiseks rakendatakse nn Glasgow' kooma-astmikku (ingl Glasgow Coma Scale).

Glasgow’ ülikooli neurokirurgia professorite Graham Teaside’i ja Bryan Jennetti 1974. aastal üllitatud astmikku kasutatakse inimeste teadvuse kõrvalekallete määra kirjeldamiseks.

Seotud lood:

Patsiendi seisundit hinnatakse kolme üldkriteeriumi alusel; nelja parameetriga hinnatakse silmade avamise suutlikkust, viie parameetriga suutlikkust anda sõnalisi vastuseid ning kuue parameetriga motoorseid reaktsioone.

Filmides kujutatakse teadvusekaotuse peamiste põhjustajatena pidurdamatuid verejookse ja ajutraumasid.

Kui kannatanu suudab verejooksu ajal teadvusel püsida, pole vaja teda lüüa ega raputada; vastupidi — see võib hoopis kahju teha. Iga tõsisema vigastuse puhul hakkab sümpaatiline närvisüsteem nõristama epinefriini, norepinefriini ja dopamiini. Need hormoonid kiirendavad mh pulssi ning ahendavad veresooni ja pupille, mistõttu suureneb verevool ajupiirkonda nii palju, kui see antud oludes võimalik on.

Ka baroretseptorid ei katkesta tööd hoolimata sellest, kas kannatanu on teadvusel või mitte. Nood karotiidsiinuse (unearteri lähtekoha) ja aordikaare piirkonnas paiknevad väikesed mugavad mehhanoretseptorid tajuvad vererõhu muutumisi ja kutsuvad organismis esile vastavalt vajalikke reaktsioone.

Kui vererõhk kerkib liiga kõrgeks, pärsivad baroretseptorid võitle-või-põgene-reaktsiooni eest vastutava sümpaatilise närvisüsteemi talitlust, mis omakorda võimaldab puhke- ja seedimisrežiimi moduleeriva parasümpaatilise närvisüsteemi peamisel virgatsainel atsetüülkoliinil aeglustada pulssi ja laiendada veresooni, langetades sel moel vererõhku.

Kui baroretseptorid tajuvad aga vererõhu kriitilist vähenemist — nagu olukorras, kus arvestatav hulk verd kehast kiiresti välja voolab —, stimuleerivad need sümpaatilist närvisüsteemi nii, et pulss kiireneb ja veresooned ahenevad ning vererõhk tõuseb.

Seega arvestage, et kui jagate kannatanule lahtise käega lakse näkku ja karjute „Ära mine valguse poole!“, võib kohale saabuv kiirabibrigaad anda teile endale laksu selle eest, et vigastasite täiendavalt inimest, kellel niigi on hing paelaga kaelas.

Seejuures tuleb arvestada veel asjaoluga, et seni, kuni te kannatanut klohmite, ei saa te teha seda, mida peaksite kindlasti tegema — avaldama vahetut survet verejooksu kohale, et seda sulgeda, mis on isegi arteriaalsete verejooksude puhul märksa lihtsam ja nõuab märksa vähem jõudu kui arvata võiks.

Vahetu surve avaldamine tähendab lihtsalt seda, et panete (haigustekitajate leviku vältimiseks loodetavasti kinnastatud või muul moel kaetud) käe otse haavale. Survet tuleb suurendada, kuni verejooks peatub.

Isegi kõige rängemat tüüpi verejooksude peatamiseks piisab survest tugevusega 0,2–0,3 kilogrammi ruutsentimeetri kohta (ehk umbes 27 kilopaskalit).

Samuti tuleks fikseerida kõik kehaosad, mis paistavad olevat vales kohas või vale kujuga, et liigutamine ei põhjustaks täiendavaid vigastusi. Seega võib kannatanu mõttetu teadvuselhoidmise nimel raputamine või löömine kujuneda tõeliselt kontraproduktiivseks.

Kui teadvusekaotuse põhjuseks on ajutrauma, nt peapõrutus või ajuverejooks, pole laksude jagamisest parimal juhul mingit kasu, halvemal juhul võib see aga kahjustust süvendada. Lisaks võib ajutraumaga inimese löömine või raputamine tekitada talle selgroovigastusi.

Teadvusseisundi muutumise meditsiinilisi põhjuseid on palju ja neid võib olla keeruline täpselt tuvastada. Alati polegi põhjus üheselt selge. Taolisel puhul võib kannatanu teadvuselpüsimine aidata välja selgitada probleemi võimalikku põhjust.

Optimaalse ravi pakkumise seisukohast võib see olla uskumatult kasulik. Küll aga ei ole sellest abi kannatanu seisundi leevendamisel, nagu filmid sageli mõista annavad, ja pealegi ei aita laksude jagamine või raputamine niikuinii teadvusel püsida.

Täpselt samamoodi nagu trauma puhul, on organismil ka kõikidel taolistel juhtumitel juba olemas kompenseerimismehhanismid, mis aitavad kannatanul teadvusel püsida, kui see vähegi võimalik on.

Kokkuvõtteks, jätkem meelde: tuleb avaldada verejooksu kohale vahetut survet, kutsuda kiirabi, ja kui miski muu enam ei aita, öelda kannatanule lihtsalt: „Kõik saab korda. Sa võid nüüd puhata.“