Kas pikaajaline koroonaimmuunsus on võimalik? Loe, mida ütleb 35 aastat kestnud koroonauuring
Ehkki kogu maailma tähelepanu on hetkel koroonaviirusel nimetusega SARS-CoV-2, leidub muidki koroonaviiruseid, mida on tuntud juba aastakümneid, mis nakatavad inimesi ja on suuresti hooajalised.
Viimase 35 aasta jooksul nelja hooajalise koroonaviiruse tüve uurinud teadlased leidsid, et taasnakatumised olid sagedased. See ei anna palju lootust, et SARS-CoV-2 vastu võiks inimestel kujuneda pikaajaline immuunsus.
Alates 1980. aastatest kümnelt hea tervise juures Amsterdamis elavalt meesterahvalt kogutud 513 vereseerumiproovi analüüsides leiti mitu juhtu, mil koroonaviirusega seostuvate antikehade arvukus oli hüppeliselt tõusnud.
Igaüht neist tõusudest tõlgendati taasnakatumisena. Iga uuritud hooajalise koroonaviiruse (HCoV-NL63, HCoV-229E, HCoV-OC43 ja HcoV-HKU1) puhul tuvastas töörühm 3–7 nakatumist ühe patsiendi kohta.
Mõned haruldased taasnakatumisjuhtumid ilmnesid juba kuue kuu jooksul pärast esmanakatumist, sagedamini aga toimus taasnakatumine umbes üks aasta pärast esmanakatumist.
Praeguse seisuga on küll kinnitatud mõned COVID-19 taasnakatumise juhtumid, kuid hetkel on veel liiga vara öelda, kui kaua omandatud immuunsus SARS-CoV-2 vastu kesta võib.
Vastuste otsimine teistelt koroonaviirustelt on üks paljulubavamaid uurimissuundi. Kahjuks annab värske uuring mõista, et immuunsus paljude koroonaviiruste suhtes on ajutine ja lühiajaline. Taasnakatamine võib olla kõiki inimeselt inimesele levivaid koroonaviiruseid ühendav omadus.
Uurimus on piiratud, kuna antikehade osakaalu järgi saab koroonaviirusesse nakatumist järeldada vaid kaudselt — ei või olla kindel, et antikehade hulga iga hüppeline kasv seondus tingimata järjekordse taasnakatumisega. Samuti viidi uuring läbi katsealuste väga väikese valimi peal; tulemuste kinnitamiseks oleks vaja suurema kohordiga uuringuid.
Samas on uurimusel ka plusse, mis muudel teadustöödel puuduvad.
„Meie seroloogiline uurimus on ainulaadne, kuna erinevalt eelmistest, sümptomipõhistel analüüsimisprotokollidel rajanevatest epidemioloogilistest uuringutest pole sellesse hõlmatud valim kallutatud,“ kirjutavad autorid uurimuse kokkuvõttes. Selle asemel võeti katsealustelt proove regulaarselt, mitmekümne aasta vältel mitu korda aastas ja isegi juhul, kui nad tundsid end tervena.
See on oluline, kuna paljud koroonaviirusega nakatumise juhtumid võivad jääda asümptomaatilisteks, mis tähendab, et paljusid taasnakatumise juhtumeid lihtsalt ei märgata.
Hiljutised uuringud, eriti viirusele SARS-CoV-2 keskendunud teadusartiklid annavad mõista, et spetsiifiliste antikehade tase organismis hakkab kahanema kahe kuu jooksul pärast nakatumist, eriti kui patsiendil ilmnevad leebed haigusnähud (nagu juhtub enamikuga nakatunutest). Värske uurimuse raames tuvastati samasugune ajaskaala.
Enne 1989. aastat iga kolme kuu tagant ning pärast seda iga kuue kuu tagant võetud vereproovid (v.a seletamatu kuue aasta pikkune lünk andmetes) näitavad, et suurem osa koroonaviirusesse nakatumistest Amsterdamis leidis aset talvel.
„Meie uurimuses esines kõiki nelja hooajalisse koroonaviirusesse nakatumisi kõige vähem juunis, juulis, augustis ja septembris,“ kirjutavad autorid. „See kinnitab, et need viirused levivad parasvöötmelise kliimaga riikides laiemalt talvisel ajal, mistõttu on alust eeldada, et SARS-CoV-2 võib pandeemiajärgsel ajastul samamoodi käituda.“
See klapib inimesi nakatavate koroonaviirustega tehtud muude uuringute tulemustega, mis viitavad samuti nakatumiste vähenemisele suvisel ajal.
