Mõnede teadlaste arvates on geofaagia toidupuuduse tagajärg- inimesed söövad mulda, et leevendada näljatunnet, kuigi mulla toiteväärtus on olematu. Teised teadlased oletavad, et geofaagia tulemusel saavad inimesed vajalikke aineid, nagu näiteks raud, tsink ja kaltsium. Osad jälle pakuvad, et geofaagia kaitseb allaneelatud parasiitide, patogeenide ja taimetoksiinide eest, vahendab ERR Teadus.

Young töötas oma meeskonnaga läbi üle 480 teate geofaagiast erinevatest kultuuridest ning välistasid ühe põhjusena nälja. Uuringutest selgus, et geofaagia on tavaline ka paikades, kus toitu on küllaldaselt.

Ka toitainete puudus välistati: andmed näitasid, et kõige sagedamini söödi savist pinnast, mille toitainete sisaldus (nagu raud, tsink ja kaltsium) on madal. Samuti oleks loogiline, et kui kaltsiumipuudus põhjustaks inimestel geofaagiat, siis toimuks see kõige sagedamini eluetappidel, kus kaltsiumivajadus on kõige suurem- lapsepõlves ja vanaduses. Kuid läbitöötatud andmete põhjal seda kinnitada ei saa.

Uurimusest selgub, et geofaagia leiab aset sageli aneemia korral, kuid uuringud on näidanud, et geofaagia jätkub ka peale rauapreparaatide manustamist. Mõnede uuringute kohaselt võib savi maos toitaineid siduda, mis raskendab nende seedimist. Sel juhul pole see kindlasti toitainete puudus, mis geofaagiat põhjustab, pigem vastupidi.