Kas majandusmõtlemine eirab füüsikaseadusi?
Akadeemikute üha suurenev rühm paistab olema seda meelt, vahendab Teadus.ee ajakirja Scientific American uudist.
Uusklassikaline mantra pidevast majanduskasvust ignoreerib energiaallikate pidevat kahanemist ja energia jäävust investeeringute kogusummas. Loodetakse välja töötada „biofüüsikaline majandusteadus”. Kuid teadlased on kahes leeris.
Ühed arvavad, et kõik on läbi ja inimkond sammub majanduse kokkuvarisemise suunas. Teine jälle loodab, et laeva saab veel ümber pöörata. Biofüüsikalised majandusteadlased näevad meie tsivilisatsiooni tulevikus väga tuhmi lootuskiirt ja nimetavad oma teadust nukraks teaduseks.
Paari nädala eest pidas 50 teadlast teise biofüüsikalise majandusteaduse aastakonverentsi New Yorgi osariigi ülikooli keskkonnateaduste ja metsanduse kolledžis. „Tegelik majandusteadus uurib, kuidas inimene muundab loodust, et oma vajadusi rahuldada,” ütleb konverentsi korraldaja, süsteemiökoloog Charles Hall. „Uusklassikaline majandusteadus pole kooskõlas termodünaamika seadustega.”
Kõigi elusolendite ellujäämine on piiratud energia tuluga investeeringute käigus (ingl energy return on investments, EROI).
Iga elusasi või elusühiskond jääb ellu senikaua, kui ta on võimeline oma tegevusega saama koguenergiat rohkem kui ta selle tegevusega kulutab. Näiteks orav sööb pähkleid, mis annavad talle enam energiat kui pähklite otsimiseks ja söömiseks kulub. Vastasel korral orav sureb.
Biofüüsikalise majandusteadus pole uus mõtlemine. 1926. aastal avaldas Nobeli keemiapreemia laureaat Frederick Soddy raamatu „Wealth, Virtual Wealth and Debt”, kus ta veenis, et majanduse südameks peaks olema energia, mitte pakkumise-nõudmise kõverad. „Tegelik jõukus” saadakse tekib energia kasutamisel füüsikaliste objektide muundamiseks ning on seega allutatud entroopiaseadustele või vältimatule allakäigule ning traditsiooniline rahanduspoliitika eirab seda.
USA naftatoodang on jäänud pidama kümmekond aasta tagasi ja selle EROI kahaneb pidevalt. 1930. aastal oli see 100-1, see tähendab, et tuli kulutada barrel naftat, et saada maa alt kätte 100 barrelit. 1990. aastatel oli see suhe vähem kui 36-1, 2006. aastal aga 19-1. Kui suhe väheneb kuni 3-1, variseb majandus kokku.
Energia vajadus kahekordistub iga 36 aastaga , toodang aga kahekordistub 56 aastaga. Ning mitte mingi uus tehnoloogia olukorda ei paranda. Tehnoloogia edeneb, kuid jookseb võidu naftaallikate tühjenemisega.
Kuid biofüüsikalise majandusteaduse pioneerid on pessimistlikud. „Muidugi püüame me saata sõnumit,” ütleb Utah osariigi ülikooli keskkonna ja ühiskonna osakonna teadlane Joseph Tainter. „Kuid ma ei arva, et keegi selle ka vastu võtab.”
