Kas Maa magnetpooluste vahetumine toob globaalse katastroofi?

Meile tuttava maailma lõpp võib saabuda mitmel moel. Sõltub sellest, kellelt küsida. Mõned inimesed usuvad, et globaalne kataklüsm saabub, kui Maa magnetpoolused vahetavad kohad. Nad väidavad, et kui põhjapoolus nihkub lõunasse, jõnksatavad mandrid ühes või teises suunas, tuues kaasa võimsad maavärinad, tormilise kliimamuutuse ja liikide väljasuremise.

Geoloogilistesse kihtidesse talletunud informatsioon näitab, et pooluste vahetumisi on Maa ajaloos toimunud sadu kordi. Vahetumine leiab aset, kui aatomid Maa vedelas välimises tuumas saavad senisele vastupidise laengu — nagu väikesed magnetid, mis paigutuvad teiste ümbritsevate magnetitega võrreldes vastupidiselt. Kui pöördunud polaarsusega laigud laienevad sellise määrani, et hakkavad suunama ülejäänud tuuma käitumist, pöördub kogu planeedi magnetväli. Viimati leidis selline protsess Maal aset 780 000 aastat tagasi kiviajal, ning tõepoolest leidub tõendeid, mis viitavad võimalusele, et meie planeet võib juba praegu olla pooluste vahetumise protsessi algusjärgus, vahendab Live Science.

On meil aga üldse põhjust seda sündmust peljata? Mis juhtub tegelikult siis, kui põhjasuunda näitavad kompassid sooritavad 180-kraadise pöörde Antarktika poole? Kas mandrid rebivad end tõesti tükkideks või ootavad meid ees hoopis proosalisemad muutused?

„Kõige dramaatilisemaks muutuseks, mis ilmneb pooluste vahetumisel, on magnetvälja võimsuse ülisuur langus,” ütles Pariisi Maa-füüsika instituudis geomagnetilise pöördumise uuringuid juhatav Jean-Pierre Valet.

Maa magnetväljal võtab pöördumine aega 1000 kuni 10 000 aastat. Enne taasjoondumist nõrgeneb see protsessi käigus tähelepanuväärsel määral. „Vahetumine ei toimu järsku, vaid on aeglane protsess, mille vältel väli äärmuslikult nõrgeneb. Väga tõenäoliselt muutub magnetvälja struktuur keerulisemaks ning mõnda aega võivad püsida näiteks kolm magnetpoolust. Seejärel kogub väli jõudu ja joondab end varasemale vastupidises paigutuses,” rääkis Saksamaal Potsdami geoteaduste keskuse juures Niemegki linnas tegutseva geomagnetilise observatooriumi teadusdirektor Monika Korte.

Teadlaste osutusel on maiste eluvormide jaoks kõige raskemini talutav just too vahepealne nõrga välja periood.

Rochesteri ülikooli geofüüsikaprofessori John Tarduno sõnul aitab tugev magnetväli kaitsta Maad Päikeselt lähtuvate kiirguspursete eest. „Päikesel leiavad ajuti aset krooni masspursked, mis mõnikord tuiskavad otse Maa suunas,” rääkis Tarduno. „Osa krooni masspursetega seonduvatest osakestest peab Maa magnetväli kinni. Kui väli on nõrk, muutub osakeste eest kaitsev mõju nõrgemaks.”

Maa atmosfääri päikesetormide ajal pommitavad laetud osakesed võivad lüüa auke Maa atmosfääri ja sel moel inimestele häda teha. „Kui laetud päikese-osakesed suhestuvad keemiliste reaktsioonide kaskaadi kujul atmosfääriga, võivad tekkida osooniaugud, nagu see, mis paikneb Antarktika kohal (ja mida ei põhjusta tänapäeval enam sugugi inimtegevusega seonduvad protsessid). Taolised „augud” ei jää muidugi püsima, ent võivad kesta ajalises suurusjärgus aasta kuni kümme aastat. See on väidetavalt piisavalt pikk aeg, et tekitada probleeme, kasvatades näiteks nahavähki haigestumiste määrasid,” rääkis Tarduno.

Valet nõustub, et nõrk magnetväli võib põhjustada osooniaukude moodustumist. Mullu avaldatud teadustöös pakkus ta välja otsese seose meie evolutsiooniliste lähisugulaste neandertallaste väljasuremise ja täpselt samal perioodil aset leidnud geomagnetilise välja võimsuse kahanemise vahel. Paistab, et tol ajal pooluste vahetumise protsess katkes. Väli küll nõrgenes, aga lõpuks ikkagi ei pöördunud.

Teised teadlased pole veendunud, et pooluste vahetumine tegelikult liikide väljasuremisega seotud on. „Isegi juhul kui väli muutub väga nõrgaks, kaitseb meid Maa pinnal kiirguse eest atmosfäär. Nii nagu me praegugi ei näe ega taju geomagnetilise välja lähedust, ei paneks me tõenäoliselt ka pärast selle pöördumist tähele mingeid märkimisväärseid muutuseid,” ütles Korte.

Kahtlemata satuks aga ohtu meie tehnoloogia. Juba praegu võivad päikesetormid lõhkuda satelliite, põhjustada elektrikatkestusi ja häirida raadiosidet. „Magnetvälja ja selle varjestava toime taandumisel, s.t pooluste vahetumise ajal muutuvad taolised negatiivsed mõjud selgelt tugevamaks, mistõttu on oluline leida võimalusi nende kompenseerimiseks,” rõhutas ta.

Veel üks murettekitav asjaolu on, et välja nõrgenemine ja pöördumine viiks segadusse kõik geomagnetilisi jõujooni orienteerumiseks kasutavad liigid, kaasa arvatud mesilased, lõhed, kilpkonnad, vaalad, bakterid ja tuvid. Küsimuses, kuidas sellised olendid pöördumise mõjudega toime tulevad, puudub teaduslik konsensus.

Paljud geomagnetiliste pooluste vahetumisega rahva ettekujutuses seostatud katastroofistsenaariumid kujutavad teadlaste kinnitusel endast puhast fantastikat. Mandrite mingisugust lagunemist või nihkumist see kindlasti esile ei kutsu.

Seda kinnitab eelkõige geoloogilistesse kihtidesse jäädvustunud teave. Pooluste viimatise vahetumise ajal ei toimunud ülemaailmset mandrite nihkumist ega muid üleplaneedilisi loodusõnnetusi, nagu geoloogid võivad kivististe ja muude andmete alusel kinnitada, rõhutas Briti geoloogiauuringute ühenduse BGS geomagnetismi osakonna juhataja Alan Thompson.

Teadlased selgitasid, et muudatused Maa vedelas tuumas toimuvad hoopis teistsuguste vahemaade juures ja teistsugusel ajaskaalal kui konvektsioon Maa vahevöös (mis põhjustab tektooniliste laamade ja seeläbi mandrite liikumist). Tõsi küll, vedel tuum on vahevöö alumise küljega kokkupuutes, ent muutuste levimine alt üles läbi vahevöö ja tektooniliste laamade nihkumise mõjutamine võtaks aega kümneid miljoneid aastaid. „Lühidalt, meie geoloogilises minevikus ei leidu mingeid tõendeid selle kohta, et magnetpooluste vahetumine võiks kaasa tuua maavärinaid, ning minu hinnangul pole olemas ka mõeldavaid meetodeid, mis neid tekitada võiks,” märkis Korte.

Praegusel hetkel geomagnetiline väli nõrgeneb; võimalik, et selle põhjuseks on pöördunud polaarsusega laik Maa vedelas tuumas sügaval Brasiilia ja Atlandi ookeani lõunapiirkonna all. Tarduno osutusel on Maa magnetvälja võimsus kahanenud juba vähemalt 160 aastat murettekitava kiirusega, mis on pannud mõned teadlased oletama, et meil seisab ees pooluste vahetumine.

Vahetumine võib toimuda või ära jääda. Maa on liiga keeruline süsteem selleks, et teadlased saaksid kindlalt väita, millist tulemust oodata. Igal juhul vältab kogu protsess veel mitu tuhat aastat, mis annab meile piisavalt aega muutustega kohanemiseks.