Kas loomad tunnevad seksist mõnu?

Pole saladus, et loomad moodustavad erisoolisi paare, vähemalt innaajal. Kuid kas see neile ka meeldib? Ekspertide hinnangul on vastuseid kaks: “jah” ja “seda pole võimalik teada saada”.

“Sääskede puhul pole ma selles kindel,” on Colorado Ülikooli bioloog ja raamatu “Loomade tundelised elud” (”The Emotional Lives of Animals”) autor Mark Bekoff ettevaatlik, “kuid imetajad üldiselt naudivad suguelu.”

Tegelikult võib inimeste ja loomade seksinauding olla üsna sarnane, kuna see kogemus leiab aset aju äärmiselt primitiivses piirkonnas, vahendab LiveScience.

Loomad mitte ainult ei naudi sugulist tegevust, vaid saavad tõenäoliselt ka orgasme, väidab Bekoff. Neid on keeruline täpselt mõõta, kuid näoilmeid, keha liikumist ja lihaste lõtvumist jälgides on mitmed teadlased jõudnud järeldusele, et loomad jõuavad millegi seksuaalse kulminatsiooni taoliseni, ütleb ta.

Ent miks siis näiteks hundid suurema osa aastast tsölibaadis veedavad? “Asi pole selles, et see neile ei meeldiks, vaid selles, kes nad oma olemuselt on,” selgitab Bekoff. Vabas looduses muudab seks sellega tegeleja kergemini haavatavaks. Näiteks jääb isane hunt emase sisse “lukku” kuni pooleks tunniks. Pealegi tähendaks suvine suguelu huntidele halba pereplaneeringut; nende õrnukesed kutsikad sünniksid siis keset karmis talvepakast.

Ometi pole inimesed ainsad, kes himustavad seksi hoolimata paljunemisajastusest. Nii bonobod kui tõenäoliselt delfiinid harrastavad suguelu ka meelelahutuse korras, kinnitab Bekoff.

Kõigest eeltoodust hoolimata ei saa me siiski kunagi täielikult aduda teise olendi emotsionaalset seisundit, rõhutab Bekoff ja lisab, et isegi inimeste puhul võivad sellised hinnangud olla raskendatud. Ning me ei saa kõutsi käest küsida, kuidas tal eelmisel õhtul lantimaskäik õnnestus.

Michigani ülikooli biopsühholoog Kent Berridge võrdles loomade ajutegevust ja näoilmeid kergeminiloetavate olendite — inimlaste — omadega. Saanud kätte meeldiva maitsega toidupoolise, omandavad nii rottide kui ka inimeste suud peaaegu identse kuju; mõlemad hakkavad tegema ka imemisliigutusi. Samuti on sarnased reaktsioonid ajus. Eeldusel, et väikelapse rahulolev näoilme annab märku asjaolust, et ta maiustust “naudib”, võib üsna kindlalt väita, et sama maiust naudib rottki.

Maiustused ja seks — nagu ka uimastid, mis võidavad naudingu pakkumises mäekõrguselt nii lotomängu kui kõiki muid rahuldavaid kogemusi — stimuleerivad sama ajupiirkonda, väidab Berridge, ning see rahuldusepiirkond on inimestel ja loomadel kattuv. Berridge’i katsed viitavad aga veel ühele sarnasusele — nimelt emotsionaalsete kogemuste osas.

“Meie peamine anatoomiline erinevus [teistest loomadest] leidub prefrontaalses ajukoores,” selgitab Berridge, ent naudingu tekitamine toimub “madalamates” ajustruktuurides. Inimese ajukoor oskab nauditavaid aistinguid tõlgendada ning omistada neile erilise tähenduse (või seda ka mitte teha). Seetõttu võib inimese seksuaalkogemus olla looma omast kvalitatiivselt väga erinev, kuid see ei tee seda vähem (või rohkem) nauditavaks.

Ning loomulikult pakub loodus omapoolse tõestuse seksi üleüldisele nauditavusele: selleks on arvukad järglased. “Evolutsiooniliselt on loomadel neetult palju põhjust seksi nautida ja orgasme saada,” ütleb Bekoff. “Minu hüpotees on, et nad teevadki seda,” tunnistab ta, lisades ulja väljakutse: “Eks tõestage, et ei tee.”