Kas laps areneb normaalselt ka homoperekonnas?
Ajakirja Journal of Marriage and Family veebruarinumbris avaldatud juhtartikkel esitab väljakutse arvamustele, mille kohaselt on “isatud” lapsed teistega võrreldes tingimata halvemas olukorras või et meestel on naistega võrreldes teatud hulk eraldisi, asendamatuid vanemaoskuseid, vahendab PhysOrg.
“Märkimisväärselt olulisi poliitilisi otsuseid on mõjutanud parteipiire ületav väärarusaam, mille kohaselt vajab laps tingimata nii ema kui isa. Samas pole sellele väitele kinnituste leidmiseks läbi viidud peaaegu mitte ühtegi sotsiaalteaduslikku uurimust. Üks probleemidest on, et seesuguste vaadete pooldajad reeglina eiravad samasooliste lapsevanematega teostatud uuringuid,” ütleb Lõuna-Carolina ülikooli kirjanduse-, kunsti- ja loodusteaduste kolledži sotsioloog Timothy Biblarz.
Oma varasema sugu ja perekonda käsitleva uurimuse edasiarenduse raames analüüsisid Biblarz ja tema kolleeg New Yorgi ülikoolist, Judith Stacey, asjassepuutuvaid lapsekasvatamise-teemalisi uuringuid, kaasa arvatud selliseid, mis keskendusid üksikema või üksikisaga peredele, samasoolistele meesvanematele ja lesbilistele vanematele. “Seda, et laps vajab nii mees- kui naissoost lapsevanemaid, peetakse niivõrd enesestmõistetavaks, et inimesed unustavad antud küsimuses enamasti kriitilise mõtlemise,” ütleb Stacey.
Uuringute teaduslik analüüs ei toonud esile ühtegi tõendit soopõhiste vanemaoskuste olemasolu kohta, arvates osaliselt välja imetamise, ning järeldas, et lapse psühholoogiline kohanemisvõime ja edu ühiskonnas sõltuvad väga vähesel määral lapsevanema soolisest kuuluvusest.
Uurijad kirjutavad, et sotsiaalteaduslikud uurimused, mida ülimalt tihti tsiteeritakse, ei tegele üldse küsimustega, kas lapsed tõesti vajavad kodus nii isa kui ema või mitte. “Selle asemel viitavad senise suhtumise pooldajad üldiselt uurimustele, milles võrreldakse [heteroseksuaalseid kahe lapsevanemaga] perekondi üksikvanematega, sulatades selle käigus lapsevanemate arvu ühte nende sooga.”
Tegelikult on lesbiliste ja heteroseksuaalsete lapsevanemate laste vahel palju rohkem sarnasusi kui erinevusi, näitab uuring. Keskmiselt mängisid kaks ema oma lastega tihemini ja rakendasid vähem kehalist karistamist, samuti oli väiksem tõenäosus, et nende lapsel kujunevad täiskasvanuna välja šovinistlikud tõekspidamised. Meessoost homoseksuaalsete perede kohta on uuringuandmeid seni endiselt piiratud hulgal.
Kuid nagu kahe hetero-vanema puhulgi, suurendas lapsevanemaks saamine lesbide hulgas stressi ja konfliktsust, mida süvendas nende vastastikuse pühendumise üldine juriidiline tunnustamatus. Samuti võtsid bioloogilistest emadest lesbid endale lapsevanemana partneritega võrreldes suuremad hoolduskohustused, mis peegeldab samalaadset ebavõrdsust heteroseksuaalsetes peredes.
“Kokkuvõte on ilmne: teadus tõestab, et samasooliste vanemate kasvatatud lapsed saavad keskeltläbi hakkama sama hästi kui kahe eri soost lapsevanema järeltulijad. Ilmselgelt on see vastuolus laialt levinud väitega, nagu peaks last selleks, et tal elus hästi läheks, tingimata kasvatama nii ema kui isa,” ütleb Biblarz.
Stacey järeldab, et lapse jaoks kõige parem perekonnatüüp on selline, kus toimub vastutustundlik, pühendunud, stabiilne vanemlik kasvatustöö. “Keskmiselt saavutavad kaks vanemat seda paremini kui üks, kuid samas on üks tõeliselt hea lapsevanem parem kui kaks saamatut. Lapsevanemate sugu mängib rolli ainult küsimustes, millel pole praktilist tähtsust.”
