Kas Jupiteri jäisel kuul võivad õitseda lilled?
"Vastava ala teoreetikute hulgas on valdav tendents mõistatada, mis on tõenäoline. Tegelikult on meie oletused väga tõenäoliselt väärad," ütleb Dyson. "Meil pole mitte kunagi olnud nii palju kujutlusvõimet kui loodusel."
Tema arvates peaksid kosmosesõidukid küttima elumärke Jupiteri jääga kaetud kaaslaselt Europalt, sest seal oleks võimalik neid hoomata.
Europa, mille jäise kesta all arvatakse peituvat vedela veega ookean, on juba ammu kütkestanud astrobiolooge, kes usuvad, et kuu sisemus võib olla elule soodne.
Sügavale taevakeha koore alla kaevumine ei ole aga lihtne. Europa jää paksust hinnatakse veidi vähem kui kilomeetrist enam kui saja kilomeetrini.
Küll aga peaks Europa pinda sisemusega ühendavates jääpragudes tekkinud elu olema nähtav orbiidil tiirlevast kosmoselaevast, arvab Dyson.
Selline elu võiks võtta paraboolikujuliste õitega lillede kuju, mis fokuseerivad Europale langevat nõrka päiksevalgust taime sisemusse. Sellise kujuga lilli võib leida Maa arktilistes piirkondades, kus taimed on arenenud päikseenergiat võimalikult tõhusalt ära asutama.
Lilli Europal võiks olla näha tänu fenomenile, mida nimetatakse retropeegelduseks, kus valgust peegeldatakse tagasi selle allikasse, selgitab Dyson. Seesugust optilist efekti võib täheldada valguse peegeldumisel loomade silmadest ning seda on kasutatud ka liiklusmärkide ja Apollo astronautide poolt Maa Kuule jäetud peeglite konstrueerimisel.
Ehkki Dysoni "päikselilled" võivad esmalt olla tärganud Europal, pole välistatud ka nende levimine mujale Päikesesüsteemi. "Võib ette kujutada, et kui juba on tekkinud taimed, mis saavad toitaineid altpoolt, siis nad üritavad areneda suurema sõltumatuse suunas," ütleb Dyson.
Kui taimed leviksid väiksematele ja kaugematele kehadele Päikesesüsteemi kahes "komeedilaos", Kuiperi vöös ja Oorti pilves, avaldaks gravitatsioon neile väiksemat mõju ja nad võiksid kergesti kasvada päiksevalguse maksimaalseks kogumiseks sobivasse suurusse, leiab Dyson.
