Kas esimesed põlisameeriklased pärinesid siiski Euroopast?
Kuuest paigast USA idarannikul on leitud mitukümmend Euroopa stiilis kivitööriista, mille vanus ulatub 19 000 kuni 26 000 aastani, vahendab The Independent.
Kolm väljakaevamispaika asuvad Marylandi osariigis Delmavara poolsaarel, kus need avastas Delaware'i ülikooli arheoloog dr Darrin Lowery, üks asub Pennsylvanias ja üks Virginias. Kuuenda leiupaiga avastasid merepõhjast tragiga kammkarpe traalinud kalurid 97 kilomeetri kaugusel Virginia rannikust, kus eelajaloolisel ajal pidi paiknema kuiv maa.
Uute avastuste näol on tõenäoliselt tegemist mitme aastakümne olulisima arheoloogilise läbimurdega, mis loodetavasti täiendab ulatuslikult teadlaste arusaama inimkonna rännetest ja levialadest kogu maailmas.
Sarnasusi muude, hilisemate USA idaranniku ja Euroopa kiviriista-tehnoloogiate vahel on tähendatud varemgi, ent kõik enne viimatiste lääneranniku-leidude väljakaevamist ja leiupaikade dateerimist USAst leitud Euroopa stiilis tööriistad on pärinenud umbes 15 000 aasta tagusest perioodist — ajast ammu pärast seda, kui kiviaja eurooplased (täpsemalt, Prantsusmaa ja Ibeeria nn Solutré kultuuri esindajad) olid taoliste riistade valmistamise lõpetanud.
Suurem osa arheolooge on seetõttu hüljanud kõik kultuuride kohtumise võimaluse hüpoteesid. Äsja Marylandist ja mujalt USA idarannikult avastatud ja hiljuti dateeritud kiviaegsed tööriistad pärinevad aga 19 000 kuni 26 000 aasta tagusest ajavahemikust — st, samast ajast, millest praktiliselt samasugused riistaleiud Lääne-Euroopas.
Enamgi veel — mullu ühele Virginiast 1971. aastal leitud Euroopa stiilis ränikivinoale tehtud keemiline analüüs näitas, et see on valmistatud prantsusmaist päritolu ränikivist.
Kaks tunnustatud arheoloogi, kes on analüüsinud kõiki olemasolevaid tõendeid — Washingtonis tegutseva Smithsoniani instituudi professor Dennis Stanford ja Exeteri ülikooli professor Bruce Bradley —, pakuvad välja, et Lääne-Euroopas kiviajal elanud inimesed asusid Põhja-Ameerikasse ümber jääaja harjal, rännates (mööda jääd ja/või paatidega) piki Atlandi ookeani jäätunud põhjaosa serva. Üksikasjalise ülevaate tõenditest annavad õpetlased sel kuul ilmuvas uues raamatus "Üle Atlandi jää" ("Across Atlantic Ice").
Jääaja harjal kaanetas ligi kaheksat miljonit ruutkilomeetrit Põhja-Atlandit osa aastast või terve aasta vältel paks jää. Aastaajuti nihkuv tsoon, kus lõppes jää ja algas avaookean, pidi aga olema toiduaine-ressursside poolest väga rikas; eeldatavasti leidus seal rändhülgeid, merelinde, kalu ja nüüdseks välja surnud pingiviinilaadse põhjapoolkera-liigi esindajaid — hiidalke.
Stanford ja Bradley on pikka aega väitnud, et kiviaja inimesed olid täiesti võimelised tegema läbi ligi 2500 kilomeetri pikkuse retke üle jäise Atlandi ookeani, kuid seni leidus taolise hüpoteesi toetuseks tõendeid õige vähe.
Värsked leiud Marylandist, Virginiast ja mujalt USA idarannikult ning Virginia räninoale tehtud keemilised analüüsid on hakanud seda olukorda muutma. Praegu uurivad arheoloogid kuut uut leiupaika Tennessees, Marylandis ja isegi Texases; eeldatavasti peaks neist lagedale ilmuma uusi tõendeid.
Veel üks võtmetähtis argument Stanfordi ja Bradley hüpoteesi toetuseks on igasuguste inimtegevuse märkide täielik puudumine Siberi kirdeosas ja Alaskas enne umbes 15 500 aasta tagust aega. Kui Marylandis ja mujal idarannikul 26 000 kuni 19 000 aastat tagasi elanud inimesed tulid Aasiast, mitte Euroopast, oleks neist kahest põhjapoolsest piirkonnast olema avastatud varajasi, 19 000 aasta tagusest ajast vanemaid materjale, kuid seni pole midagi sellist leitud.
Ehkki Solutré kultuuri eurooplased võisid olla esimesed ameeriklased, oli neil Beringi väina või Aleuudi saarestiku kaudu millalgi 15 500 aastat tagasi või hiljem Uude Maailma kolinud, Aasiast pärinevate indiaanlastega võrreldes olulisi halvemusi.
Kui Solutré kultuuri esindajail oli rände sooritamiseks kasutada vaid 4500 aasta pikkune "jääaja-aken", oli Aasia päritolu indiaanlastel selleks aega enam kui 15 000 aastat. Enamgi veel: tolle 15 aastatuhande pikkuse perioodi viimased kaks kolmandikku olid klimatoloogilises plaanis palju soodsamad ning seega sai Ameerikasse kolida märksa suurem hulk aasialasi.
Nende tegurite tõttu Solutré (Euroopa) päritolu põlisameeriklased kas lõimusid osaliselt uustulnukatega või hävitati kas füüsiliselt või ressursikonkurentsi käigus.
Mõned Lääne-Euroopa kiviaja inimestele omased geneetilised markerid puuduvad Kirde-Aasia rahvastel täielikult, kuid vähesel määral esineb neid mõnedel Põhja-Ameerika indiaanihõimudel. Floridast leitud enam kui 8000 aasta vanustest luustikest kogutud muistse DNA teaduslik analüüs on paljastanud suurel määral tõenäoliselt Euroopast pärinevaid võtmetähtsaid geneetilisi markereid.
Samuti on olemas mõned üksikud isoleeritud põlisameeriklaste rühmad, kelle keel ei paista olevat suguluses ühegi Aasiast pärineva Ameerika-indiaani rahva omaga.
Kõige suurem hulk tõendeid ilmub loodetavasti välja ookeanipõhjast, kuna suurem osa piirkondadest, kus Solutré kultuuri esindajad võisid esmakordselt jäält kuivale maale astuda, asub nüüd rannikust kuni 160 kilomeetri kaugusel meres.
Üht hiljuti (tänu kammkarbi-traalijaile) avastatud veealust leiukohta hakatakse tänavu suvel põhjalikumalt uurima kas ülisüva-akvalangistide või kaamerate ja haaratsitega varustatud kaugjuhitavate miniallveelaevade abiga.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!