Kas bakterivastased seebid mürgitavad meie vett?
Samuti on hakanud muret tekitama võimalus, et too kemikaal võib aidata kaasa uute, antibiootikumide suhtes resistentsete bakteriliikide levikule.
Ajakirjas Environmental Science and Technology avaldatud värske uuringu raames leidsid teadlased, et triklosaan on süüdi nelja eri tüüpi dioksiini tasemete järsus kasvus ühes Minnesota järves viimasel paaril aastakümnel. Dioksiinid on reoained, mida on seostatud mitmete vähiliikide, arenguprobleemide, immuunpuudulikkuse ja muude terviskahjustustega.
“Iga kord, kui tekitame olukorra, kus keskkonda hakkab kogunema midagi sellist, mida me täielikult ei mõista, võib olla põhjust muret tunda,” osutab uurimuse autoreid ning Minnesota ülikooli keskkonnakeemik William Arnold. “Me peame välja uurima, milliseid aineid sisaldavad tooted, mida me kasutame, ja endale teadvustama, et kui need ained on kanalisatsiooni voolanud, ei tähenda see, et nad on lihtsalt kadunud.”
Triklosaanile omistati patent 1964. aastal, mil demonstreeriti selle suurt tõhusust bakterite tapjana. Algselt kasutasid arstid seda käte puhastamiseks enne lõikust, kuid 1980. aastate lõpus hakkas triklosaan ilmuma ka laiatarbe-käeseepidesse. 2001. aastaks sisaldas 76% vedelseepidest triklosaani.
Tänapäeval võib triklosaani ja selle sugulast triklokarbaani leida deodorantides, nõudepesuvedelikes, riietes, raseerimisgeelides ja hambapastades — kokku rohkem kui sajas tootes, nende seas pestitsiidides. Triklosaani lisatakse ka plastmassidesse, mida kasutatakse antimikroobsete toodete, nt lelude, toidusäilitusanumate, lõikelaudade ja titepõllede koostises.