Viikingid olid oskuslikud meresõitjad, usutavasti olid nad ka esimesed Põhja-Ameerikasse jõudnud eurooplased, tehes seda juba 500 aastat enne Columbust.

Eriti märkimisväärne on asjaolu, et nii pikki merereise võeti ette ammu enne kompassi kasutuselevõttu. Seetõttu on teadlased püüdnud kindlaks teha, mille abil viikingid navigeerisid. Päike ja tähed ei pruugi pilvise ja uduse ilmaga kuigi head teejuhid olla.

Vihje andsid viikingite saagades figureerinud päikesekivid, mida iidsed meremehed pilvise taeva poole tõstsid, et päikese asukohta kindlaks teha. Üksikasjalikumat selgitust muistendeist siiski ei leidunud.

Taani arheoloog Thorkild Ramskou püstitas 1960-aastail hüpoteesi, mille kohaselt peaks müütilistel päikesekividel siiski olema ka teaduslik alus. Tema teooria kohaselt kasutasid viikingid kristalle ehk teatud mineraale, millel on valguse polariseerimisefekt. Kui läbi niisuguse kristalli taevast vaadelda, näebki ka pilves ilmaga ära päikese asukoha.

Vägagi loogilisele hüpoteesile ei leitud paraku piisavalt tõestusmaterjali, sest arheoloogilistel väljakaevamistel ühtki päikesekivi pole leidunud. Esmakordselt avastasid teadlased aga midagi ligilähedast 2013. aastal ühte 16. sajandi lõpupoole uppunud inglise laeva vrakki uurides - mineraalkivi, mida oli ilmselt hoitud teiste navigatsioonivahendite hulgas.

Aastal 2014 avaldatud uurimuses esitati aga teooria, mille kohaselt kasutasid viikingid päikesekive koos päikesekelladega.

Kindlamat tuge sai viikingite kristallinavigatsiooni teooria aga alles mullu, kui ühes uurimistöös testiti seda hüpoteesi detailse mudelanalüüsi abil. Selle abil tõestati, et mineraalkristallid võisid tõepoolest olla kasutusel pikkadel meresõitudel Gröönimaale ja Põhja-Ameerikasse.

Suomen Kuvalehti artikli tõlkis Lena Murd